Karel Leetsari mälestusvõistlustest

Taaskord on üks Kareli mälestusvõistlus seljataga. Ja tuleb tunnistada, et see õnnestus täitsa hästi. 

Kuna olen seda võistlust kõigil kaheksal korral korraldanud, siis on ka endal huvitav praegu vaadata, kuidas võistlus on teinud läbi suure arengu. Olen olnud alati sedameelt, et igal aastal peab midagi olema juures, mida varem ei olnud. Tuleb alati teha samm edasi. Kui tunnen, et lagi on käes ja areneda pole enam kuhugi, kaob ka motivatsioon asja nii tõsiselt edasi teha. Seetõttu olen äärmiselt tänulik meie võistluse toetajatele, kes minu visioonide elluviimise võimalikuks teevad. Ent tänamisnurk tuleb natuke hiljem.

Osalejate arv meie võistlustel on jäänud viimastel aastatel 150-170 vahele. Sel aastal püstitati osalejate rekord - 203 sportlast! Ning tuleb tunnistada, et maksimaalne piir on peaaegu käes. Või juba ongi käes? Meie võistlus on leidnud omale Eesti Kergejõustikuliidu võistluskalendris kindla koha. Meie võistlust teatakse, siia tullakse. Väga paljud võistlejad tulevad siia ikka ja jälle tagasi. Järelikult teeme me midagi siin hästi.

Aastatel 2009-2012 toimus meie võistlus talvise hooaja lõpus ehk märtsikuus. 2012.aastal otsustasime võistluse tõsta detsembri lõppu ehk võistlushooaja algusesse. Otsus on end täielikult õigustanud. Võistluste sportlik tase on oluliselt tõusnud, võistlejate arv oluliselt kasvanud. Just sel aastal - 2012 - toimus võistlus kahel korral. Pärast märtsi võistlust toimus järgmine juba detsembri lõpus.

Kui esimestel aastatel kulutasin väga palju aega sportlaste siia kutsumise peale, siis viimasel kolmel aastal ei ole ma enam kedagi pidanud kutsuma, siia tullakse ise! 

Tänavuse võistluse suurim edasiminek oli muidugi võistlusest otsepildi tootmine ja selle edastamine delfi ja pärnu postimehe vahendusel. Selline mõte tekkis mul novembris ja üllatavalt kiiresti haarasid ideest kinni just need inimesed, kes seda ülekannet ellu suudaksid viia. Vaatasin ise võistluse täispikkuses ära kohe pärast võistlust! Lõpetasin kella kahe ajal öösel. Emotsioon on värske ja video pealt vaadates nägin ära veel mitmeid asju, mida saaks paremini teha.

Sellise võistluse korraldamine on raske. Pean seda tunnistama. Olen maksimalist ja niisama põlve otsas sellist üritust teha ei saa. Ja seetõttu olen üritanud iga pisiasja läbi mõelda. Olen aastate jooksul ka ise väga palju arenenud selles osas ning usun, et oskan nüüd juba palju paremini sellist suurt võistlust korraldada kui varem. Aga õppida on veel minulgi palju. Viimastel kuudel olen oma vaba aega väga palju ohverdanud võistluse korraldamise peale. Neid tunde ei ole mõtet kokku lugedagi. Aga see on mu enda valik ja keegi mind selleks ei sunni. Lihtsalt - kui ma seda nii põhjalikult ei teeks, ei teeks ma seda üldse. Just ajapuudus on üheks suurimaks takistuseks asja veel paremini ajada. Kuna olen tööl ka koolis, siis sellist aega on päeva jooksul väga vähe, millal võistluse korraldamisega tegeleda saab. Nii jääbki see tihti hiliste õhtu ja öötundide peale. Kui oleks päevas 2-3 tundi rohkem vaba aega, annaks palju juurde panna!

Puudust tunnen pisut heast meeskonnast. Seda pean küll tunnistama. Selliseid aktiviste, kes aitaksid Kareli võistlust just nii korraldada, pole siiani Pärnust võtta olnud. Ja vaikselt juba tunnengi, et koormus hakkab ülepea kasvama. Ehk toimub just selles valdkonnas mingisugune areng lähiaastatel. 

Võistlus on mulle endale väga oluline. Tundsin Karelit hästi, hüppasime koos kõrgust, aitasin teda pisut tehnika sättimisel, ka vabal ajal puutusime aegajalt kokku. Karelil oli vägev sõpruskond, kõik kergejõustikupoisid, kes võistluse algusaastatel väga aktiivselt üritust korraldada aitasid. Paraku pean tunnistama, et osad neist enam oma abi ei paku. See on tegelikult päris kurb.

Olen ise võistlustel kaasa teinud kuuel korral. Esimest korda jäi võistlus vahele 2011.aastal kui taastusin veel rängast vigastusest, mille sain 2010.aasta suve lõpus. Teine jäi vahele tänavu, sest käisin detsembri alguses põlve operatsioonil. Väga kahju oli võistlust kõrvalt vaadata. See on mu lemmikvõistlus! Kuigi olen alati korraldamisest ja sagimisest väga väsinud, on nendel võistlustel nii suur emotsionaalne laeng olnud, et olen teinud peaaaegu alati ühe oma parima võistluse antud võistlushooajal. Kõigil kuuel korral olen olnud ka kolme parema seas ja kõige vähem olen hüpanud kõrgust 2.01. Hästi meenub siinkohal eelmise aasta võistlus. Korraldasin võistlust veel ka siis, kui tegin juba oma etteaste jaoks soojendust ning keskendumine oma hüpetele oli sisuliselt puudulik. Sellegipoolest suutsin hüpata 2.02 ning tulin kolmandaks. Olin pärast võistlust nii läbi omadega, et magasin 15 tundi jutti!

Seega saab vist igaüks aru, et antud võistlus on mulle oluline mitmel erineval põhjusel.

Ent nüüd tahan ma tänada kõiki neid, kes andsid oma osa, et kaheksas Karel Leetsari mälestusvõistlus saaks toimuda just nii nagu ette olin kujutanud. Kõigepealt suured tänud meie võistluse sponsoritele: Pärnu linn ja Eesti Kergejõustikuliit on meie võistluse suurimad toetajad! Ent oma suure panuse andsid sel korral ka AS A Le Coq, AS Pärnu Mets, AS Pajo, AS Wendre, OÜ Biotrend, OÜ Petersport, Pärnu Spordikool, AS Cramo! Aitäh!

Lisaks tänan meeskonda, kes tegid võimalikuks otsepildi tootmise meie võistlusest! Aitäh Tallinnast tulnud kohtunikebrigaadile, kelleta ei kujuta meie võistlust enam ettegi. Suured tänud meie võistluse peakohtunikule Priit Neemele ja tema meeskonnale, kes olid võistluspaikades kohtunikeks. Aitäh kõikidele abikohtunikele, kellest enamus on praegused või endised kergejõustiklased. Aitäh kõigile, kes aitasid meie kergejõustikuhalli valmis sättida enne võistlust ja korda sättida pärast võistlust. Aitäh kõigile, kes tulid meie võistlustele võistlema ning neile, kes sel korral kaasa teha ei saanud, ent tulid sellegipoolest kohale võistlusi vaatama ja teistele kaasa elama. Ning muidugi aitäh kõikidele lastevanematele, kes tulid oma laste võistlusi vaatama! Lisaks tänan muidugi meie kergejõustikuhalli personali, kes vabal päeval taaskord välja tulid ja alumisel korrusel korda hoidsid. Suured tänud Kareli heale sõbrale Andro Talule, kes jälle võistluse plakati ja diplomi kujundas! Aitäh võistluse fotograafidele! Aitäh Kareli vanematele ja õele, kes jälle kohal olid ja autasustamist läbi aitasid viia! See teeb selle võistluse palju erilisemaks. Kui nüüd kellegi kogemata ära unustasin, siis minu siirad vabandused.

Nagu näha, siis on kõigil oma roll, et need võistlused õnnestuksid just nii nagu nad meil seekord õnnestusid!

Lõpetuseks tahaksin edastada meie võistluse peakohtuniku Priit Neeme teate, mida ta ise palus ka teistele edastada. Teen seda suurima heameelega! Priit Neeme on meie võistluse peakohtunik olnud kõigil kaheksal korral ning temagi on näinud selle võistluse arengut nii nagu mina ise. Ning sellist tagasisidet saada on alati väga hea!

"Kallis Altiuse pere!
Viimane K.Leetsaare mälestusvõistlus oli just selline, nagu peaksid kõik võistlused välja nägema. Julgen öelda, et see oli viimase kümne aasta paremini korraldatud kergejõustikuvõistlus Pärnus (ma ei mõtle ühe jooksu omi) ja seda just eeltöö ja korralduse poolest. Sellisel võistlusel on peakohtunik olla lausa auasi. Suur tänu kõigile, kes vaeva nägid, eeskätt Rometile ja kogu meeskonnale. Olete tublid!
Head vana-aasta lõppu ja edu Teie klubile uuel aastal!
P r i i t"

9.Karel Leetsari mälestusvõistlus toimub esmaspäeval, 26.detsembril 2016.aastal! Kohtumiseni!