Aastaid tagasi oli selle blogi üks peamisi eesmärke spordi ja kergejõustiku üle arutleda. Mis puudutas kergejõustikku ja oli hingel, läks tihti siia kirja. Selliseid südamepuistamisi sai aastate jooksul siin tehtud palju. Nüüd on olnud väga pikk paus. Üks väga lugupeetud kohtuniku härra on minult viimase paari aasta jooksul mõnel korral küsinud, et miks ma enam selliseid jutukesi siia ei postita. Põhjusi on mitmeid, millest üks peamine on muidugi ajapuudus. Teine põhjus on kindlasti see, et ühiskond on muutunud selliste sõnavõttude puhul palju tundlikumaks. Enam ei saa kõiki neid asju kirja panna ja välja öelda. Kuigi praegu oleks kirjutada rohkemgi kui 5 või 10 aastat tagasi. Sest suund, kuhu meie spordiala kõige selle juurde käivaga on liikunud ja liikumas, ei ole mulle kaugeltki meeltmööda.
Täna otsustasin siiski teha ühe erandi, mis võib jääda väga erakordseks erandiks.
Mina olen kergejõustikus üles kasvanud ajastul, kus sportlase jaoks on treener väga väga oluline inimene tema sportlasteel ja tema elus. Austus ja lugupidamine oma treeneri vastu oli väga loomulik ja tavapärane. Minu enda sportlastee kõige säravamad mälestused ei ole mitte võidud, isiklikud rekordid või muud sarnased saavutused, vaid need hetked ja aastad, mis on mind kokku viinud kõige paremate treeneritega.
2012.aasta 29.mail sõitsin ma autoga Pärnust Tartusse võistlustele. Seal toimus Bigbank Kuldliiga etapp koos Gustav Sule mälestusvõistlustega. Teel Tartusse sain teada, et minu treener Martin Kutman on lahkunud siit ilmast. See päev ja see hetk ei lähe mul mitte kunagi meelest. Martin oli mu treener, mentor, õppejõud, sõber ja päris kindlasti ka üsna palju vanaisa eest. Oma päris vanaisa ma väga palju ei mäletagi, olin siis veel liiga noor. See päev muutis väga palju mu elus. Pärast treenerita jäämist ei olnud mul õrna aimugi, kuidas sportlasena edasi toimetada, kas üldse toimetada. Raske oli ette kujutada, et keegi oleks nõus tegelema 28.aastase kõrgushüppajaga, kes on äsja tagasi tulnud raskest vigastusest. Raske oli ka ette kujutada, et usaldaksin kedagi teist samamoodi nagu usaldasin Martinit.
Üks mees oli aga nõus mind aitama. Ja mina olin valmis teda usaldama. See mees oli Leonhard Soom. Türil tegutsenud väga tunnustatud treener. Ta oli nõus mind aitama, mind juhendama, mulle treeningplaane kirjutama. Meie koostöö kestis mitu toredat aastat.
Minu esmane tutvus Soomiga ei saanud alguse aga pärast Martin Kutmani surma, vaid palju varem. 2000ndate aastate alguses pidas Soom ise blogi sarnast lehekülge. Selle eesmärgiks oli aidata kõiki noori või vanu kergejõustikuga tegelejaid, kes soovisid treenerilt midagi küsida, milleski abi paluda. Tol ajal oli see väga eriline ja ainulaadne asi. Siis ei olnud instagrami, tik toki ega muid sotsiaalmeedia platvorme, kust oleks saanud teiste treenerite tegemisi jälgida, veel vähem kellegi abi või nõu paluda. Aga Soom seda oma kodulehel pakkus. Mina olin siis õppimas gümnaasiumi astmes. Olin väga keskpärasel või isegi kehval tasemel hüppaja ja minu areng oli mitmeks aastaks seiskunud. Kirjutasin Soomile tookord tema kodulehe kaudu ja küsisin lihtsalt nõu. Esialgu piirduski meie suhtlus vaid kirjalikul viisil. Mina kirjutasin ja kurtsin oma mure. Tema vastas ja andis alati nõu. Ühel hetkel jõudsime selleni, et ta kutsus mind enda juurde hüppama. Et ta näeks ise oma silmaga, kuidas ma hüppan ja mida saaks veelgi paremini teha. Mäletan nii hästi seda esimest korda, kui oma vanematega teekonna Türi suunas ette võtsime. Trenn toimus Särevere staadionil, mis on 3-4 kilomeetri kaugusel Türi linnast. Staadionil olid maas mustad kummist plaadid, aga olemas oli kõrgushüppematt. Ja kohapeal oli olemas treener, kes mind vastu võttis ja kohe esimesest hetkest mind aitama asus. Minul muud tarvis ei olnudki. Siis ei olnud Pärnu treeningtingimused sugugi paremad - suvel treenisime Kalevi staadionil (praegune rannastaadion), kus rajakattes oli rohkem auke kui terveid kohti, kus kõrgushüppematt püsis vaevu koos. Talviti olime Kalevi sõudeangaaris, kus olid samuti maas mustad kummiplaadid, kus kõrgust ja teivast hüpati samale matile ja kus jooksuraja pikkus oli 30 meetrit.
Selliseid Säreveres käimisi tuli veel mõnikord ette, ka kirjateel suhtlesime edasi. 2002.aastal lõpetasin ma gümnaasiumi, olin saanud sisse Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonda ja sügisel ootas ees ajateenistus kaitseväes. Õpinguid Tartu Ülikoolis alustasin 2003.aasta sügisel. Oma postkastist leidsin ma kaks kirja 2002.aastast, mille Soom mulle saatis. Jagan ühte neist muutmata kujul ka teiega.
See kiri maandus minu postkasti 18.augustil 2002.aastal kell 00:13 öösel!
Tere jälle!
Olen tagasi Tõrva laagrist ja leidsin Sinult
teate.See on tore,et oled saanud suurkooli sisse.Algamas on Sul uus eluetapp,kus
pead ise olema enda eest seisja.See on ju paratamatu.Et lähed kohe sõjaväkke,on
igati arukas tegu ja kasulik Sulle,sest saad ühele poole sõjaväega ja läheb
kaotsi noorsooklassi esimene aasta,mis on niikuinii nõrk kõigile.Nüüd üritan nõu
anda,kuigi on seda raske teha,sest peab ikka nägema kuidas liigud jne.Kui Sul
hüppetulemused paranevad see on hea.Võrrelda ei tasu ennast kunagi teistega
,vaid endaga.Kõik on suhteline ja alati apsoluuttulemus ei määra
kõike.Hüppetrennides võid koormust tõsta mõõdukalt kuid üks nädal enne võistlust
on arukas koormus alla lasta,puhata rohkem.Hoota,ehk õigesti on need paigalt
hüpped on efektiivsed.Kuid on oluline ,et teed neid mitte üle kümne hüppe
seerias.Soovituslik on ,et teed neid mäkke,siis ei tee seljale liiga.Hea on
hüpped üle tõkete.Kuid hüppeid tuleb teha igaljuhul koos kiirusliku
tööga-lühikesed lõigud maks.kiirusega 30-60m lõikudel.Tee neid üle päeva
.Kindlasti vajad seda kõike siduda hoojooksuga,üritades lõpuosas igaljuhul
kiirendada,ehk tõugata täishoolt. NB!Õlad kurvis sees ja vabajala põlv peab
"vedama" keha üles.Seda saad teha maastikul hüpates puuoksa märki nii nagu
kõrgushüppel teed.Ära unusta kere-(külg,selg,kõht) harjutusi.Pahad pole ka
kuulijännid eest-ette-edasi ja üle pea taha jalgade sirutusega.Treenima pead
enesetunde järgi,neli-viis korda nädalas.Kui on aega jäga trenn päevas kahele
korrale.Saad rohkem teha ja intensiivsemalt.Vaata,et liiga ei tee.Peale
hüppetrenni ripu igaljuhul palju ja venita -lõdvesta.Kui tahad võistlustel
hüpata,siis Säreveres saaksid seda teha 25.augustil kell 11.oo.Edu Sulle
L.Soom!Kui saan abiks olla on hea
Kui hüppan nüüd korraks ajas jälle edasi - hetke, mil Soom mind juhendama hakkas 10 aastat hiljem, saan tõdeda, et tema treeningplaanides oli väga suur rõhk mäkke hüpetel, üle tõkete hüpetel, maastikul hüpetel puuoksa tabamisega, kerelihaste harjutustel ja kiiruslikul tööl. Kõiki neid asju rõhutas ta juba 2002.aastal. Mäletan hästi, kuidas terve sügise ühel metsateel sobiva puuoksa leidsin, mida käega tabada proovisin. Nende hüpete hulk oli sügisel ikka väga väga suur. Leiaksin selle metsatee veel tänagi kiiresti üles. Iseasi, kas seesama puuoks ka mind seal ootaks...
Soom (nagu mina ja paljud teisedki teda kutsusid) oli suure südamega mees. Alati lahke, väga abivalmis ja heatahtlik. Kuna Türil puudub korralik sisehall, oli meil saanud traditsiooniks, et Soom helistas mulle alati ca nädal enne jõule ja uuris, kas annaks teha Pärnu hallis mõned trennid oma õpilastega. Leidsin alati selle võimaluse halli uksed talle avada. Nii oli see aastaid ja aastaid. Alati käis ta ka meie Karel Leetsari mälestusvõistlustel oma sportlastega osalemas.
Soom jätkas sealt, kus Kutman oli pooleli jäänud. Nad mõlemad kasvatasid mu eneseusku, enesekindlust. Ja mis kõige olulisem - ma tundsin nende puhul alati, et nad on minu jaoks olemas.
Meenutusi, mälestusi on palju. Kõike ei jõua kirja panna, kõike ei tahagi jagada. Midagi tahaks endale ka jätta. 20.augustil lahkus Soom meie seast. Nagu sellistel hetkedel tihti kombeks - ootamatult. Kutman ja Soom - kaks treenerit, keda olen alati saanud usaldada ja kes on alati olnud olemas ka minu jaoks. Nüüd ei ole enam kumbagi. On vaid mälestused, meenutused.
Laupäeval toimus Türil Soomi ärasaatmine, mis oli äärmiselt südamlikult läbiviidud. Just seal tegime sinu auks veel viimase auringi Türi staadionil. Meenus hetki, mida ma ei olnud aastaid mäletanud.
Soom leidis aega, et mulle 24 aastat tagasi pärast keskööd veel kirjutada. Nüüd tundsin ka mina, et pean mõtted ja mõned mälestused kirja panema keset öötunde.
Puhka rahus Soom! Ühel päeval kohtume taas.
Üks on aga selge - Eesti kergejõustik on kaotanud suure mehe, treeneri.
Foto: KLJ Järvala
