Mida ma Saksamaal tegin?

19-25.septembrini viibisin ma Eesti Kergejõustikuliidu esindajana Saksamaal, täpsemalt Kölni spordiülikoolis. Mida ma seal täpselt tegin ja kuidas üldse reis läks, sellest nüüd pisut lähemalt.

2013. aasta sügisel osalesin Tallinnas toimunud Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) lektorite I taseme koolitusel. Iga riik sai välja panna ühe esindaja ja kui mulle sellist võimalust pakuti, haarasin kiiresti sellest kinni. Septembri alguses sain Eesti Kergejõustikuliidust telefonikõne, kus pakuti mulle võimalust osaleda IAAF-i lektorite II taseme koolitusel Saksamaal, Kölnis. Kuigi alguses pisut kõhklesin, siis mõne minutiga võtsin vastu otsuse end taas proovile panna. Kõhklesin just seetõttu, et selle kursuse läbimine ei ole kerge ja nõuab väga tõsist ettevalmistust ja seega palju tunde õppimiseks une arvelt. Aga elu mugavustsoonist väljaminemine ja enda proovilepanemine tekitasid juba sportlikku huvi. 

Alustuseks ütlen, et kogu kursus toimus inglise keeles nagu ka 2 aastat tagasi Tallinnas. IAAF-i teise taseme lektoreid on praegu Eestis vaid 1. Aga kõigepealt reisist Saksamaale.

Reis toimus marsruudil Tallinn-Helsingi-Düsseldorf. Tegu oli esimese lennureisiga mu elus, mida pidin tegema täitsa üksi. Juba see oli huvitav. Alati on mul olnud reisikaaslane. Lisaks ei olnud ma kunagi veel Saksamaal käinud. Lend Tallinnast Helsingisse kestis 25 minutit. Lennuk oli ebamugav, aga õnneks oli ka reis lühike. Helsingi lennujaamas pidin võtma hommikusöögi, kuna varakult Pärnust liikuma hakates ei olnud lihtsalt söögiisu. Siinkohal tervitaksin Helsingi lennujaama hindasid - võileib ja pooleliitrine limonaad 10 eurot. 

Helsingist Düsseldorfi kestis lend pisut üle 2 tunni. Düsseldorfi lennujaama jõudes sain teada, et pean ise juhiste järgi Kölni jõudma. Esimest korda juhiseid lugedes tuli kerge muie näole küll. Mitte midagi ei saanud aru. Aga mis siis ikka, seiklused mulle meeldivad. Kõigepealt pidin võtma Sky Traini lennujaamast rongijaama. Mis on Sky Train, seda sain ma teada üsna pea.

Sky Train osutus väga huvitavaks transpordiviisiks. Hõljud teiste peakohal mööda linna ja ootad vaid oma peatust.

Edasi läks keerulisemaks. Kõigepealt tuli võtta rong Kölni. Ma ei olnud kordagi Saksamaa kaarti uurinud ja eeldasin, et Köln on kohe Düsseldorfi kõrval. No ei olnud. 40 minutit sõitu kiirrongiga ja olin õiges linnas. Nüüd pidi vaid võtma trammi number 1 ja sõitma Kölni spordiülikooli õpilaslinnakusse. Lihtne eks? Esiteks asus trammipeatus rongijaamast oluliselt eemal ja sinna jõudsin ma õnnega pooleks. Ning kui lõpuks trammile jõudsin, siis oli mul teada vaid peatuse nimi, kus maha minna. Jälle ei teadnud ma, kas see peatus asub 5 või 25 minuti kaugusel. Ja kõige tipuks oli väljas läinud pimedaks. Et asju huvitavamaks teha, siis trammis ei öeldud ka peatuste nimesid. Igas peatuses otsisin paaniliselt peatuste nimesid, mõnedes olid need ka olemas, teistes jällegi mitte. Siis jäin lootma lihtsalt õnnele ja otsustasin edasi sõita. Minu suureks üllatuseks aitas mind hädast välja üks kohalik naisterahvas koos oma 10 aastase tütrega. Ta rääkis puhtalt inglise keelt. Lisaks sellele, et nad minuga õiges peatuses maha tulid, viisid nad mu käekõrval läbi pargi ja mööda igasugu tänavaid minu majutuskoha juurde. Mulle tuli selline abivalmidus ja lahkus suure üllatusena. Lõpuks ütles ta vaid: "sometimes you just need an angel" (mõnikord sa lihtsalt vajad inglit). Ma olin kohal! Kell oli 20.45.

Niipalju siis reisimisest.

Pühapäeval hommikul kell 8.30 hakkas kõik pihta. Meie kursusel oli kaks lektorit: Günter Lange, kes hetkel töötab väga kõrgel kohal IAAF-is. Lisaks on ta aastaid töötanud treenerina Hiinas, Aafrika erinevates riikides. Teine lektor oli Wolfgang Ritzdorf, kes oli Kölni spordiülikooli kergejõustiku osakonna juhataja. Mõlemad mehed on olnud ise lektorid juba palju aastaid.  Alustuseks tahaksingi lisada, et võrreldes kahe aasta taguse Tallinna kursusega olid seekord lektorid väga kõrgel tasemel, nendelt oli õppida. Nemad olid meiega kõik need 6 päeva, hommikust õhtuni. Lisaks oli külalisena kursust kuulamas ja vaatamas Venemaa Kergejõustikuliidu president Vadim Zelichenok. 

Esimene päev pidasid loenguid meie lektorid. Oli mitmeid ettekandeid ja seletati pikalt ja täpselt, mis järgmistel päevadel toimuma hakkab. Teisest päevast juba hakkaski tegelikult pihta eksam. Et saada lektori II taseme sertifikaat, pidi edukalt läbima 4osalise eksami (seda kõike inglise keeles). Eksam koosnes: 1) suuline ettekanne klassiruumis powerpointiga, kestvusega 20 minutit ühe kergejõustiku ala kohta. Keegi ise omale ala valida ei saanud, see anti. 2) Kahest praktilisest tunnist esimeses pidi igaüks õpetama ühte endapoolt valitud kergejõustikuala, rääkima ja seletama tehnilisi aspekte, andma soovitusi nende õppimiseks. Kestvus 15 minutit. 3) Teine praktiline tund oli sarnane esimesele, aga ise ala valida ei saanud. See taas anti sulle. 4) Kirjalik eksam 50 küsimusega, mille vastamiseks oli aega 90 minutit. Test puudutas kõiki kergejõustikualasid, nende tehnilisi nüansse, lisaks inimese anatoomiat, biomehhaanikat, morfoloogiat, biokeemiat jne.

Teoreetiline ettekanne tuli mul teha teivashüppe kohta. Ettekanne tuli eelmisel õhtul valmis teha, ette kandmise ajal ei tohtinud kasutada muid materjale, kui powerpointi slaide antud ala kohta. Iga slaid sisaldas reeglina 2-4 lauset ja ühte pilte. Kokku oli iga ala kohta 8-10 slaidi. Slaidid olid IAAF-i poolt eelnevalt ette valmistatud, neid muuta ei tohtinud. Meie ülesanne oli 20 minuti jooksul rääkida igal slaidil olnud informatsioon detailideks lahti. Lisaks ei tohtinud 20 minutilise ettekandega rääkida kõikidest slaididest. Kogu materjal oli mõeldud 45 minutilise loengu jaoks ja meil oli aega oluliselt vähem. See tähendas peamiselt seda, et ettekanne lõppes 3 või 4 slaidi juures. Ja nende väheste kohta tuli siis 20 minutit sujuvat, loogilist ja tehnilist juttu ajada. Kokkuvõttes läks ettekanne hästi, valmistasin seda ette paar tundi eelmisel õhtul ja lisaks tuli kõik meelde jätta, et see ka hiljem ette kanda. Selleks ettevalmistamine võttis olulise osa ka uneajast. Kuna iga eksami osa oli erineval päeval, pidi õhtuti ette valmistama järgmise päeva materjale. Minul oli üks praktiline eksam esmaspäeval, teine praktiline ja teoreetiline ettekanne mõlemad kolmapäeval, kirjalik eksam neljapäeval. Kuna olen harjunud, et sellisteks asjadest peab korralikult ette valmistama, siis sain nendel päevadel magada oluliselt vähem, kui oleksin tahtnud. Ettevalmistusi järgmise päeva esinemiseks sai aga alustada alles alates kella 18.00st, sest siis saime kõikidel päevadel vabaks.

Esimeses praktilises ettekandes valisin tõkkejooksu õpetamise. Ala valimise järel andsid lektorid vaid ühe faasi sellest alast, mida sa pidid 15 minut jooksul käsitlema. Mina sain tõkkejooksu stardi kuni jooksu esimese tõkkeni. See ettekanne õnnestus mul suurepäraselt, lektoritelt sain väga positiivset tagasisidet.

Teine praktiline ettekanne oli siis nende valitud. Mulle anti kettaheide, täpsemalt täishoolt heide. See on huvitav kokkusattumus, sest kahe aasta eest pidin oma praktilise ettekande samuti tegema kettaheitest, siis küll täitsa algõpetusest (I taseme eksamil oli 1 praktiline ettekanne ainult). Ka see õnnestus väga hästi, jäin ka ise väga rahule.

Eksam oli kirjalik ja koosnes siis 50 küsimusest. 90 minutist kulutasin mina 35. Tulemus oli positiivne. Kõige selle järel oli igaühel lektoritega individuaalne vestlus, kus selgitati, millega oldi rahul ja millega mitte. Anti soovitusi edaspidiseks ja lõpuks öeldi ka otsus, kas oled eksami sooritanud või mitte. Variante oli siin kolm: 1) ei ole sooritanud ja lektori kutset ei saa 2) oled sooritanud, aga puudustega ja seetõttu antakse lektori-abi kutse  3) oled edukalt sooritanud ja saad lektori kutse.

Kokku oli meid kursust alustades 14. Üks haigestus ja ei saanud eksameid sooritada. 13st lõpuni tegijatest 9 said lektori kutse. Mina nende hulgas. Kursust läbinud treenerite seltskond oli uhke ja vägev. Nii näiteks esindas Bulgaariat endine kaugushüppaja, kelle isiklik rekord oli 8.31. Iisraeli esindas treener, kes on hüpanud kolmikut 17.21. Temaga oli ka üks huvitav lugu. Sattusime ühel õhtul pikalt rääkima ja tuli välja, et 1995 ta käis Tallinnas Kadriorus võistlemas. Et oli väga vihmane ilm, aga linnast olid tal väga head mälestused. Ja siis tuli välja, et nendel samadel võistlustel viibisin ka mina, ainult et peatvaatajana. Selle tunnistuseks on mul alles pilt, kus ma 12.aastase poisina küsin autogrammi samadel võistlustel kolmikhüppe võitnud maailmarekordi mehelt Jonathan Edwardsilt.

Meenutus 1995.aastast! Minu toonane üks iidoleid spordis - Jonathan Edwards tuli Tallinnasse võistlema ja seega pidin mina saama tema autogrammi. 

Seega huvitav lugu tõesti. Lisaks olid Kölnis treenerid Tšehhist, Makedooniast, Bosniast, Venemaalt, Hispaaniast, Portugalist, Kreekalt, Küproselt. Saime kõik omavahel suurepäraselt läbi ja see tohutu infovahetus treenerite vahel, et kuidas keegi töötab ja milliseid harjutusi kasutab jne jne, on hindamatu väärtusega informatsioon! Lisaks tekkisid mitmed võimalused treeninglaagrite korraldamiseks lõunariikides. Seetõttu olen väga rahul kogu selle nädala tulemustega.

 Viimasel päeval pärast viimast eksami osa saime minna Kölni kesklinna. Liikusime gruppides kuni piduliku õhtusöögini. Veetsin aega Küprose, Venemaa ja Kreeka kolleegidega. Kölni katerdaal jättis küll sügava mulje. See oli üks väheseid ehitisi, mis teise maailmasõja linna pommitamises püsti jäi.

Huvitav nähtus oli Kölni Hohenzollernbrücke sild. Teises maailmasõjas pommitati see rusudeks, aga hiljem ehitati see taas üles. Terve sild on lukustatud tabadega, kuhu on graveeritud inimeste nimed. Need pidid olema armastuse sümboliks. Internetist suutsin leida, et väidetavalt on sillal üle 40 tuhande taba. Julgeksin ise pakkuda, et neid oli rohkemgi.

 Pidulik õhtusöök viimasel õhtul Kölni vanalinnas, restoranis Zims. Tegu oli väga suure, mitmel korrusel asunud restoraniga.

 Veel üks grupipilt pärast eksameid.

 Kölni ülikooli staadion oli väga korralik. Hea rajakate, korralik inventar.

Oma Küprose kolleegiga kohtusime me esmakordselt 2013.aasta I taseme kursusel. Viimati saime kokku käesoleva aasta märtsikuus, kui me Küprosel treeninglaagris käisime. 

 Kõik eksamid on tehtud ja pinges on maas!

 Staadionist 150 meetri kaugusel on sisehall. Kuigi hallil ei ole traditsioonilist ringi, on tegu väga heal tasemel treeninghalliga. 120 meetrine sirge, 3 kettaheite ringi, 2 kuulitõuke ringi, 4 kaugushüppe pakku, kõrgus- ja teivashüppepaigad, rikkalik inventar.

Mis saab edasi ja mida lektori II tase mulle edaspidi annab, seda näitab vaid aeg :)

Tahan siinkohal tänada Eesti Kergejõustikuliitu, et just mulle selline võimalus anti. Lisaks tahan tänada Kerstinit, kes nädal aega noorematele trenne andis!