Hispaaniast

Pisut enam kui kuu aega tagasi tulime Raidi, Jarmo, Ranno ja Ristoga tagasi Hispaaniast treeninglaagrist. Ma meelega sellest varem rääkima pikalt ei hakanud, vaid lasin ajal pisut mööda minna, et siis laagrile mingisugune hinnang anda. Kas laager oli õigustatud või mitte, näitab siiski suvine võistlushooaeg. Aga kuna tegu oli meile esimese välislaagriga, siis on millest rääkida.

2. aprilli hommikul sõitsime Tallinnast Hispaania suunas, maandumine oli Gironas. Üsna väike lennujaam teine. Sealt võtsime rendiautod ja sõitsime majutuskohta, Lloret de Mar'i linnast õige pisut välja. Olgu siinkohal kiiresti mainitud, et jube mõnus oli esimesi samme teha lennukist välja, soe õhk paitas me nägusid. Tallinnast ära sõites saime nautida veel tugevat lumetormi. Nii et viimase peal ajastus oli see meil ikka küll.

Majutus oli meil Hispaanias viimase peal. Vähemalt mina jäin väga väga rahule. Kolmekordne villa, kus kahel alumisel korrusel asusid toad ja köök. Lisaks oli maja taga bassein, kus igal hommikul toimus kohustuslik hommikusuplus. Süüa tegime ise, kuna meid oli 15, siis jagasime end 3 gruppi ja nii me seal köögis kokkasimegi. Korra päevas, alati peale trenni, tegime korraliku eine, soe toit pidi olema! Ülejäänud aja päevast vaatas igaüks ise, kuidas hakkama sai.

Staadion oli samuti korralik, kohati küll ülerahvastatud, ent selleks tuli trennide algusaeg kenasti ära sättida. Nii juhtuski lõpuks, et trenni jõudes oli staadion paksult rahvast täis, ent soojenduse lõpuks olid juba pooled läinud ja pisut hiljem olime juba sisuliselt ainsad seal staadionil.

Tavaline päev nägi välja meil selline (juhul kui päevas oli 1 treening):

9.00 äratus

9.10 hommikujooks - see oli omaette raske katsumus, kuna elasime mägises rajoonis ja tahest tahtmata tuli jooksma minnes või jooksmast tulles korralikult mäkke ronida. Aga iga hommikuga läks jooks kergemaks (vähemalt minul)

ca 9.30 hommikune suplus basseinis ja hommikusöök

12.00-14.30 trenn

15.00-16.30 lõunasöögi tegemine ja söömine

Ülejäänud aeg oli puhkamiseks, ümbruskonnaga tutvumiseks jne.

Kui meil oli 2 trenni päevas, siis oli päevane kord pisut teine:

8.00 äratus

8.10 hommikujooks + suplus + hommikusöök

11.00-13.30 trenn

14.00-15.30 lõunasöök

18.00-20.00 (mõnikord ka pisut varem või pisut hiljem) õhtune trenn

Kui päris aus olla, siis suurem osa vabast ajast läks ikkagi voodis või lamamistoolis basseini ääres pikutamisele. Lihtsalt tuli trennidest taastuda ja ei olnud seda ülearust energiat kuskilt võtta, et nüüd jubedalt midagi korraldama hakata. Nii et täitsa treeninglaagri moodi ikka.

Ilmad olid meil Hispaanias väga head. Olen seisukohal, et ideaalsemaid ilmastikuolusid trennide jaoks on raske leida. Oli soe, aga mitte kordagi tapvalt kuum. Trenni sai koguaeg teha lühikestes riietes. Vihma saime ka mõned päevad. Kolm korda laagri jooksul mängisime staadionil ka jalgpalli, alati 1,5 tundi järjest. Viimane neist mängudest jääb hästi meelde, sest kogu mänguaeg sadas väga tugevalt vihma. No ikka päris päris tugevalt sadas. Ühtegi kuiva kohta igatahes enam ei olnud ja riietest saanuks välja väänata ämbritäie vett. Aga kõik mängisid ja jooksid nii kuidas jaksasid. Vahva.

Laagri jooksul tegime 2 väljasõitu - mõlemad puhkepäevadel. Jah, meil oli tõepoolest 2 puhkepäeva! Ühel päeval käisime ca 50km kaugusel Tossa De Mari linnakeses laevaga sõitmas mööda merd. Laev viis meid koobastesse ja marsruut kulges mööda kaljuääri. Iseenesest tore vaheldus, aga minul läks süda pahaks ja merel hakkas külm, nii et naudingut ma ei saanud. Teine päev käisime ära Barcelonas, hommikul läksime ja pimedas jõudsime tagasi. Rahvaarv selles linnas on 1,6 miljonit. Nii et seal oli rohkem inimesi kui kogu Eestis. Aga tore oli. Kõik said oma šoppamised ära teha ja suurlinna melu veidi näha. Ära käisime ka olümpiastaadionil, kus 1992 toimusid Barcelona olümpiamängud. See jääb mulle sellest linnast kõige rohkem meelde.

Treeningud kulgesid meil üsna edukalt. Olin seadnud kindlad eesmärgid selle laagri jaoks ja suuremalt jaolt võin öelda, et need said ka täidetud. Ega sellist pilti tihti ei näe, kui Rait ja Risto ei saa pärast lõigutreeningut (õigemine lõigutreeningu poolepeal) jalgu alla ning lihtsalt lebasidki 10-15 minutit pikali murul. Aga nii see seal oli. Mis teha, ka sellist tööd tuleb teha. Loodame, et tulemus on näha juba suvel. 

Poiste trennidega jäin üldjoontes rahule, oli asju, mida saanuks paremini ja pühendunumalt teha, ent väga palju näpuga näitamise kohti ei olnudki. Raidi saime õigetel kiirustel laagri lõpuks juba liikuma. Risto tegi Hispaanias esimesed täiskiirusel jooksud pärast suvelõpu vigastust ja vahelejäänud talvist hooaega. Ranno nägi tublisti vaeva, et oma kiiruslikke võimeid parandada ja uuele tasemele tõusta. Jarmo püsis suurema osa laagrist tervena, mis teeb kõige enam rõõmu. Paar päeva ei saanud ta ainult kaasa teistega teha, aga tema puhul tuleb olla valmis alati halvimaks. Igatahes meeldis mulle väga, mida tema treeningutes nägin.

Ent tuletagem siiski meelde, et laager kestis 2 nädalat ja ainult selle 2 nädalaga ei saa endast uut meest vormida. Sama kvaliteetsed trennid peavad jätkuma ka Eestis. Ja siin on mõned tagasilöögid juba toimunud. Risto tegi liiga teise jala reie tagaküljele eelmine nädal ja on pidanud nädala nüüd eraldi teistest treenima. Rait on hädas kooliasjadega ja nii tegi ta näiteks eelmine nädal trenni 5-6 korra asemel 3 korda. Pole kahtlustki, et see mingitmoodi tulemuses kajastub. Jarmo ja Ranno on jätkanud samal kursil ja nende hetkeseisund on kindlasti enam kiiduväärt.

Kohe kohe lisan Hispaanias tehtud pildid üles meie fotoalbumisse, et kõik saaksid pilgu peale heita meie tegemistele seal soojal maal. Täpsema eelvaate kõikide hetkeseisust teen aga tuleval nädalal, enne kui hooaeg pihta hakkab.