pühapäev, 7. september 2014

Tervisesport - esimesed ohumärgid

Mind ajendas siia täna kirjutama Jüri Jaansoni kahe silla jooksul nähtu. Kuigi meediaväljaanded annavad tänasest jooksust vaid positiivset tagasisidet, sai kohapeal näha ka selle sündmuse halvemat poolt. Nii jooksurajal kui ka finišikoridorides langesid erinevas vanuses mehi ja naisi maha ning nende turgutamiseks pidi Pärnu kiirabi kolm brigaadi täna tublisti tööd tegema. 

Olen aastate jooksul viibinud ka ise väga paljudel rahvajooksudel, kuna treeneri amet viib ikka raja äärde õpilastele kaasa elama. Täna nähtu aga šokeeris mind. Alustan väikese kriitikanoolega korraldajate suunas. Tean, kui keeruline on spordivõistlust korraldada ja tegelikult väärivad need inimesed meeletuid kiidusõnu, et selline üritus üldse toimub Pärnu linnas. Täispika distantsi (9,86km) lõpetas täna 1674 jooksjat. Finišialas aitas aga abivajajaid üks kiirabi brigaad, mis koosnes 3 meedikust.  Lisaks üks punase risti töötaja. Kui rahvas hakkas finišisse jõudma, sai üsna kiiresti selgeks, et täna tuleb arstidel tihe tööpäev. Järjest enam ja enam hakati kiirabi auto poole tooma inimesi, kes kahel jalal enam seista ei suutnud. Mõni ei olnud kontaktivõimeline. Puudus oli meedikutest ning kohtadest, kuhu inimesi panna. Kohalolnud brigaad kutsus abi ja peagi tegutsesid finiši läheduses kolm kiirabi brigaadi. Kellele oli esmaabi antud, toimetati autodesse ja neid hakati haiglasse transportima. Sellise rahvamassi juures peab olema meditsiiniline teenindus märksa paremini korraldatud. Ent ma usun, et korraldajad õppisid tänasest päevast ja järgmisel aastal on see murekoht palju paremini lahendatud.

Nende seas, kes haiglasse viidi, oli täna ka meie spordiklubi sportlasi, ent see EI OLE peamine põhjus, miks antud teemal täna sõna võtan. Tänased juhtumid on ilmselgelt esimeseks ohumärgiks, kuhu tervisesport tänasel päeval suuna on võtnud. Käib meeletu tervisespordi promomine, mis ei ole ju iseenesest üldsegi halb asi. Inimene peab liikuma! Aga ta peab liikuma vastavalt oma võimetele. See meeletu soov võistlema minna ja oma võimeid teistega võrrelda ei ole normaalne nähtus. Tervisespordi mõte on olla terve, heas sportlikus vormis ning nautida sporditegemist. Üha enam ja enam unustavad aga spordiga tegelema hakkavad inimesed selle ära. Käib suurejooneline võistlus, kes teeb rohkem trenni, läbib trennis rohkem kilomeetreid, võtab osa rohkematest rahvaspordiüritustest jne. Tänane päev ei jää viimaseks, kus selliseid massilisi terviserikkeid kohata võib. Kahjuks on neid tulemas veelgi. Sest ma ei näe selles vallas midagi muutuvat.

Üks soovitus inimestele, kes tõesti tahavad sarnastel jooksudel starti minna tulemust tegema. Küsige nõu treeneritelt, kuidas sellisteks jooksudeks peab valmistuma. Valesti treenimine on sama ohtlik või isegi ohtlikum kui üldse mitte treenimine! Väga palju on neid inimesi stardis, kes treenivad iseenda või oma sõprade teadmiste järgi.

Lisaks on mul väga suur palve lastevanematele! Palun ärge viige oma lapsi täispikale distantsile jooksma! Selleks ongi olemas lastejooksud. Keegi meist ei kahtlegi, et teie laps antud distantsi läbida suudab. Asi ei ole üldse selles. Igale vanusele on äärmiselt tähtis leida õige koormus. Ja 7-8-9-10 aastastele lastele ei ole 10 kilomeetri läbimine võistlustingimustes kindlasti õige koormus. Teie lapsed saavad pikkadel distantsidel kaasa teha veel väga palju aastaid, lastejooksudest kasvatakse aga mõne aastaga välja. Ja ilmselgelt ei ole lastejooksu distantsilt (antud võistluse puhul 500 meetrit) üleminek täispikale distantsile (10km) sugugi mõistlik. On piisavalt üritusi, kus lapsed saavad joosta 1-2 või 3 kilomeetrit. Hoidke oma lapsi ja laske neil rahulikult sportlasteks areneda.

Lugupidamisega,

Romet

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar