Mälestusvõistluse esimesed muljed

Kolmas Kareli mälestusvõistlus on toimunud. Edukalt või mitte, seda otsustagu igaüks ise. Mina võtan tänase võistluse kokku esmaste emotsioonide pealt. Ma ei teagi, kas alustama peaks halvast või heast.

Aga alustame ikkagi halvast, et saaks positiivsetes toonides lõpetada.

Kolme aasta jooksul on olnud üks väga suur tagasilöök. Ja see tuli eile kui pisut enne kella 7 õhtul helistati mulle Viljandist, kust ma olin tellinud elektriajavõtusüsteemi. Mulle teatati, et elektriaeg Pärnusse ei tule. Selline uudis viimasel õhtul enne võistlust oli suureks šokiks. Järgmist 3 tundi alates sellest hetkest ei hakka ma lahti kirjutama. Aga põhimõtteliselt veetsin kogu selle aja hallis telefoni otsas, leidmaks tekkinud olukorrale lahendust. Kuigi lootusekiir tekkis mitmel korral, mu pingutused siiski vilja ei kandnud. Spordihallist lahkusin pärast kella 22. Pettumus oli igatahes väga suur.
Minu tänusõnad aga kõigile, kes 60m ja 60m tõkkejooksu starti täna läksid käsiajast hoolimata! Aitäh teile ja loodetavasti sellist asja enam kunagi ei kordu.

Teine pettumust valmistav fakt on aga see, et tänast võistlust kõrvalt vaadates jäi mulje, et Pärnus tegutseb justkui 1 kergejõustikuga tegelev spordiklubi. Väga nukker. Võistlus oli minumeelest hästi korraldatud, olemas olid medalid, võitjale auhind, kohal Eesti esinumber meeste kõrgushüppes, saalis isegi pisike publikuhulk, mida meie võistlustel pea kunagi ju ei juhtu. Kus siis veel edukas võistlus teha, kui mitte koduhallis koduse publiku ees...jääb arusaamatuks, et niivõrd paljud Pärnu noored kergejõustiklased starti ei tulnud. Seda enam teen sügava kummarduse nendele vähestele, kes täna stardis olid! Õnneks kellelegi see võistlus läheb veel korda.  Minu gruppidest puudusid vaid üksikud. Stardis olid kõik paremad, eesotsas Raidi, Jarmo, Brigita, Ingeri, Ranno ja teistega.

Nüüd jõuangi teemani, mida ikkagi tähendab või peaks tähendama meile Karel Leetsari mälestusvõistlus? Kas see on koht, kus esmatähtis on tulemus? Kas see peaks olema võistlus, millele võiks ja peaks kergekäeliselt selja keerama ning võistlemise asemel trenni tegema? Mina leian et mitte. See on justkui austusavaldus MEIE spordiklubi sportlasele, keda paljud tundsid ja kellest paljud ainult head rääkida saavad. Kahtlemata on tore, kui sellel võistlusel tehakse mõni väga hea tulemus. Nagu tehti ka täna. Aga mõte on võistlusel kahtlemata teine. Täna oli võistlustules näiteks Kareli sõber, kes kergejõustikuga puutub samapalju kokku kui mina malega (ehk ei puutugi!). Kohal oli vigastuse küüsis kogu talve vaevlenud Eesti esinumber kõrgushüppes Karl Lumi. Võistlustel oli minusilmis positiivne õhkkond, tekkis soe ja mõnus tunne. Vähemalt minul.

Pärnu kergejõustikukalender ei hiilga just väga võistluste rohkuse ega ka ausalt öeldes ka millegi muuga. Olgem ausad, kohalik võistluskalender on olnud surmasuus aastaid ja hääbumine ainult suureneb. Vaadakem kasvõi tänavusi Pärnu koolidevahelist võistlust, mis oli ikka väga kehv vaatepilt. Mitte mingisugust võistlustunnet ei tekkinudki.

Mina leian, et see on suur probleem ja midagi tuleb selleks ette võtta. Kas täna toimunud võistlus, mida mina korraldan, on see üks ja ainus lahendus, et meil oleks väga hea võistluskalender? Kahtlemata mitte, aga kindlasti on see üks samm õiges suunas. Mina väidan, et Pärnus ei ole aastaringselt mitte ühtegi korralikku kergejõustikuvõistlust. Kas selline seis peaks mind külmaks jätma? Ei. Kui see jätaks mind külmaks, siis püstitaksin ma küsimuse, miks üldse treeneriks õppima läksin ja miks seda tööd nüüd pühendumusega teen? Kui mulle toodaks kandikul ette võistlus koduhalli, mis erineb pisut oma korraldusepoolest, kus võistlevad külalised mujalt Eestist, siis ma haaraks sellest kümne küünega kinni.

Nii et kui keegi tahab korraldada midagi toredat ja kihvti, siis võib minu ja minu treeninggruppi kuuluvate sportlaste osavõtuga arvestada. Seda enam ei mõista ma, mis tänasel võistlusel justkui toimus. Meie omad kergejõustiklased ei tule meie oma koduhalli võistlema, eriti kui tegu on mälestusvõistlusega ja võistluse peamine eesmärk on mälestada Karelit ja rõhutada, et me ei lase tema nimel kuhugi kaduda.

Kui nüüd aus olla, siis ma ei tea, kumb oli suurem pettumus, kas see, et elektriajavõtu pakkuja ei pidanud kokkuleppest kinni ning ei tulnud kohale või et needsamad kergejõustiklased, keda ma igapäev meie hallis treenimas näen, ei võta sellest üritusest osa.

Nii et muretsemiseks on kahtlemata põhjust. Pärnu linna koolidevaheliste võistluste toimumispäeval tegin ma ennustuse, et 3-4 aasta pärast seda võistlust enam ei ole, kuna pole osavõtjaid. Pärast tänast leian, et see ennustus ei olnudki teab mis utoopiline. Ja kui nüüd küsida, et mis saab siis, kui üks väike võistlus meie kalendrist kaob? Julgen öelda, et juhtub palju. Sellisel juhul närbub ka ülejäänud niigi nigel võistlussüsteem siin Pärnus.

Aga aitab pessimismist ja räägime pisut rõõmsamast ka. Kuigi ma ei ole veel võistluste protokolli kätte võtnud ning paljud tulemused on mulle veel teadmata, siis jäi osa häid tulemusi ka kohe silma. Alustame muidugi peaalast meeste kõrgushüppest, kus Karl Lumi ületas kõrguse 2.13, mis on muuseas uueks meie võistluste ja meie halli rekordiks! See oli minusilmis ka kahtlemata päeva säravaim tulemus. Sellest enam on tänavu Eestis hüpanud vaid Lumi ise. Teise koha saanud Indrek Kalvet Tartust kordas oma hooaja tippmarki 2.03 ning kolmas oli Siim Kroonmäe Rakvere Vikest 2.00ga. Meeste kaugushüppes võitis Rain Kask 7.09ga. Ootused oli kindlasti suuremad, nii meil kui temal endal, ent sport ongi selline, et igapäev rekordit ei hüpata. Minu silmis vedas Raini täna alt tehnika, füüsiline vorm lubab nähtu põhjal hüpata kindlasti üle oma praegusest rekordist 7.36. Eks tahtmine oli ka suur ja seegi võib mõnikord negatiivselt mõjuda.

Väga väga suure üllatuse tegi mulle Eleriin Haas, kes mulle täiesti ootamatult täna võistlema otsustas tulla. See oli mulle kõige positiivsem ja südantliigutavam hetk täna. Pärast pikka võistlus ja treeningpausi hüppas noor ema Eleriin täna 1.65. Lisaks sai Eleriinist täna esimene sportlane, kes võitnud ühe ala kolmel mälestusvõistlusel järjest! Suur suur aitäh sulle, et otsustasid just täna hüppama tulla. Edu sulle edaspidiseks ja ma usun, et juba aasta pärast näeme sind meie võistlustel oma rekordnumbreid nihutamas.


Tulles korraks oma grupi juurde, siis meeldis mulle väga täna Raidi 60m jooks - lihtne ja pingevaba, tehniline. Naiste kaugushüppes tegid tublid tulemused Brigita 4.71ga, Killu-Laura uue rekordiga 4.65, Mädli 4.48ga, Kerstin 4.38ga. Kõrgushüppes sai Jarmo kirja tublid 1.75. Lisaks hüppas Kerstin 1.40 kõrgust ja Ranno 5.94 kaugust. 60m jooksu ja kõrgushüppe põhjal saab taas öelda, et heas vormis on endiselt ka Jarmo. 60m võitis Brigita tubli jooksuga.
Nooremate arvestuses hüppas Leonardo täna isikliku rekord kaugushüppes - 4.40 tähendab ühtlasi ka TV 10 olümpiastardi osavõtunormatiivi täitmist. Tüdrukute 60m jooksus oli Hanna kolmas, väga tubli jooksu tegid ka neljandaks tulnud Christiina ja viiendaks tulnud Kristi M. Tublilt jooksis tüdrukute D klassis Vanessa, tulles teiseks. Kõiki tulemusi ma veel vaadanud ei ole ja ega enne homset ei vaata ka. Siis koostan võistluste protokolli.

Ja lõpetuseks tänusõnad. Esmalt soovin tänada kõiki neid, kes oma osa andsid, et võistlus üldse toimuda saaks. Kareli sõbrad, lapsevanemad, Pärnu linn, A le Coq - sügav kummardus Teie ees! Aitäh! 
Teisena tahaksin tänada Andro Talu, kelle käeall valmisid nii võistluse plakat, tänu millele tulid paljud meile rahaliselt appi ning ka järjekordne võistluste diplom, mis järjekorras siis kolmas. Kindlasti soovin tänada Silver Lullat, kes aitas mind palju Pärnu linnalt toetuse taotlemisel. Kindlasti tahan tänada Mari-Helenit, kes mulle eile ja täna väga toeks oli ja keerulistel hetkedel toetas. Lisaks oli ta täna ise tubli võistlussektoris, hüpates kaugust 4.75 ja kõrgust 1.55. Tänada soovin kõiki kohtunikke ja abilisi, kes täna appi tulid - Janor, Janne, Kaido, Jüri, Martin, Timo. Suured tänusõnad võistlust juhtinud härra Ain Peensoole! Aitäh ka Triinule ja Erikule, kes fotoaparaadiga kõvasti tööd tegid. Fotomaterjal ilmub peagi ka meie klubi fotoalbumisse. Sellest annan teada juba siis, kui see on toimunud. Lisaks on videole jäädvustatud Karl Lumi hüpe 2.13 peal. Üritan ka selle kiiremas korras omale hankida! Ma väga vabandan, kui kellegi nüüd ära unustasin. Olen viimased 2 ööd saanud väga vähe magada ja igasugu apsakad võivad nüüd sisse tulla.

NB! Juba unustasingi - Gaspar ja Indrek, aitäh et aitasite mul pärast võistlust hall taas korda seada!

Kui see on minu teha, siis 2012 aastal toimub Karel Leetsari mälestusvõistlus ka neljandat korda. Ees on ootamas võistluse uuenduskuur ning loodetavasti saab uues kuues see võistlus veel suurema tähelepanu osaliseks ka üle Eesti! Kui kohalikud ei tule võistlema, peame lootma jääma külalistele!