Rait Veesalu muljetab USA laagrist

Me olime aprilli keskel Portugalis laagris, kui Rait sai kutse juba järgmisesse laagrisse. Nimelt kutsus teda laagerdama Saksa kümnevõistleja Pascal Behrenbruch, kes muideks 2012.aastal tuli kümnevõistluses Euroopa meistriks 8558 punktiga! Sellisest kutsest ei saanud mõistagi keelduda ja kohe pärast Portugali laagri lõppu pakkis Rait uuesti kohvrid ja asus Ameerika Ühendriikide poole teele. Nüüd on ta sealt tagasi ja minu palve peale tegi Rait meile väikese ülevaate, kuidas tal see laager seal möödus. Lisan kogu teksti täpselt nii nagu Rait selle ise kirjutas. Head lugemist :)

Paks poiss paksude maal

Reis algas 2. mail. Eestis oli kevadiselt talvine ilm, mil viie soojakraadiga sadas lund. Lennureis oli tüütu ja ebamugav nagu ikka. Ainuke meeldejääv hetk sellest oli, kui Frankfurdis Check-In’is üks indiapärase aksendiga töötaja kohtles mind kui terroristi. Kiired küsimused ja topelt passikontroll oleksid pidanud mu rajalt maha võtma, aga õnneks ei jäänud vahele. Ta oli oma kolleegidega võrreldes väga rolli sisse elanud.

Kohale jõudes, üllatas Pascal mind suure Jeepiga, mis kuulus ta kohalikule sõbrale Brettile. Too oli suuresti kõrgendatud ning lõrises hoopis 6.2 Corvette’i mootoriga, mis oli üle 500hj, kui kedagi huvitab. Brett oli väga sõbralik ning maanteel lahtise katuse, valju räpimuusika ja 150se tunnikiirusega sõites, tuli kerge vabadusetunne peale.

Hotell või õigemini Value Place, kus me ööbisime, oli Pascalit arvestades väga tagasihoidlik, aga korralik. Sellega ta säästis raha parema auto, söögi ja meelelahutuse jaoks. Rääkides söögist (parim asi maailmas) ja meelelahutusest, siis need olid tõesti väga hästi kaetud. Kuna see oli Pascali kolmas kevad Floridas, siis ta teadis kõiki häid söögi- ja puhkekohti ning kõik sai proovitud. Lõunaosariikidele kohaselt on portsud ideaalselt suured ning väga hea mekiga, eriti liharoad. Ribid, steigid ning suitsuliha on sööbinud igaveseks mu maitsemällu. Kui kedagi huvitab, siis head kohad olid: Firehouse Subs, 4Rivers, Outback, Oakwood Smokehouse, Carrabas. Võimalusel kindlasti külastada! Meelelahutusena saime kasutada Bretti mehiseid mänguasju. Kes veel instagramist näinud ei ole, siis siin nüüd võimalus: http://instagram.com/p/miA8nXuGNS/ . Brett oli kohaliku eduka värvi- ja püütöö firma omanik. Tema suurest kodust võis kõike leida, mida iga tavaline ameeriklane tahab. Motikad, suured kastikad, jetid, ATVd, neljakohalised bagid, suur RV, kanuud ja muud purjepaadid, relvad jne. Meie viimasel nädalal ta parajasti pidas läbirääkimisi, et osta omale mingi limited edition Dodge Viper, nii et ei olnud päris lihtne poiss. Kõike ei seda lõbu ei saanud proovida, aga tore oli ikka vaadata, kui laetud relv öökapi sahtlis pikutab või niisama mingid automaadid ja pumppüssid lahtises seifis. Samuti uurisime natuke ka kohalikku elu Orlandos, Saint Augustine’is ja Tampas, mis küll nii väga muljet ei avaldanud, aga nähtud sai.

Nüüd ka treeningust, mis oli ikkagi peamine põhjus, miks sinna läksime. Väike linn Orlando külje all nimega Clermont, oli koduks National Training Centerile, mil oli siis lihtne treeningkompleks, kus oli staadion, palliplatsid, ujula ning jõusaal.  Staadion oli siis väikses orus, kus oli pidevalt tuuline, mis oli sprintimiseks kohati hea,  kuna lühikestel lõikudel sai taganttuulega joosta. Parim asi selle staadioni juures oli muidugi see, et seal treenis Tyson Gay oma suure treeninggrupiga, kus kõik olid professionaalsed kergejõustiklased. Silmapaistvamateks olid Curtis Mitchell, kes tuli Moskva MMil 200m jooksus kolmandaks, esindades USA koondist, ning Nickel Ashmeade, kes oli Moskva MMil Jamaica teatejooksu võidutiimis ja jooksis individuaalselt 100m jooksus välja aja 9.90. Ashmeadi 200m isiklik rekord on märkimisväärne 19.85. Lisaks Tysoni 15-20 pealisele treeninggrupile, oli seal ka Saksa kiirjooksukoondis, Rootsi ja Norra koondis, kus kõik olid 400m tõkkejooksjad, kolm soome tõkkesprinterit ning Inglise sportlased samuti. Pascali sõnul on iga aasta rohkem koondiseid sinna treenima tulnud. Mõistagi, kui seal treenivad suured nimed ning kliima on kevadeti ideaalne. Meie seal viibimise ajal sadas ainult kaks korda vihma ning peaaegu kogu aeg oli päikseline, mis tegi treenimise nauditavaks.

Ma valetasin. Treeningud olid mõistagi väga rasked. Nauditav oli puhkus treeningute vahel. Trenn kahjuks peabki kohati raske olema ning kaks nädalat sai tugevat trenni teha, kuni tõmbasin kergelt tagareie ära. See oli laagri suur tagasilöök ning tuli täiesti ootamatult. See koht oli murelik eelmine suvi, aga viimasel ajal ei olnud ta endast märku andnud. Õnneks see oli ainult kerge ja laagri viimastel päevadel sain juba jälle naeltes kiiremaid lõike joosta. Samuti aitas mind sellega Saksa koondise füsioterapeut. Laagrist oli siiski ka natuke kasu, kuna jõunäitajad pärast laagrit on veidi tõusnud. Pascali intensiivne kangitreening tõstis veidi ka minu toonust, mis väljendus hiljuti ka uues ette kuulijänni rekordis, nimelt 5kg kuuliga 19.17 meetrit.

Võin öelda, et laager oli ikkagi edukas ja olen äärmiselt tänulik Pascal Behrenbruchile, kes sponsoreeris suuresti mu reisi ning tegi võimalikuks kohtuda suurte nimedega ja jälgida neid treenimas. Jätsin ka ise väiksed tähelepanekud meelde, mida oli huvitav treeneriga arutada. Me küll väga ei suhelnud teiste treeninggruppidega, aga mõnega ikka vestlesime. Sprinteritest rääkisin kõige rohkem Nickel Ashmeadiga, aga pigem igapäevastel teemadel.

Väike Fun Fact: Pascal pani Ashmeadiga kuulitõukes 100 dollarit vahele, kuna Ashmead oli keskkoolis veidi kuuli tõuganud ning väidetavalt 17 meetri kanti. Pascal tundis end puudutatuna, kuna ta on kümnevõistlejate seas üks parimaid tõukajaid ning ta ei suutnud uskuda. Võistlust kahjuks kunagi ei toimunud, sest Ashmeadi treener ei luba tõugata ning treenerivaba võimalust ei tekkinud.

Illustreerimiseks on mul ka paar pildikest.