Kaks viimast nädalavahetust on olnud väga töised ja kiired. Praegu viibin ma ise Saksamaal, Kölnis, kus toimub Euroopa treenerite kõrgushüppe ja teivashüppe konverents. Konverentsi ühed peaesinejad on meeste teivashüppe maailmarekordiomaniku Mondo Duplantise vanemad, kes on olnud ka tema treenerid kogu tema senise karjääri. Mida huvitavat siin räägitakse ja tehakse, sellest räägin juba peale konverentsi lõppu. Konverents algas reedel, 12.novembril ja lõppeb pühapäeval, 14.novembril. Huvitavaid tähelepanekuid olen juba enda jaoks siin teinud hulgaliselt.
Eelmisel nädalal viibisime aga neli päeva Carlyniga Soomes, Kuortane linnas, kus Carlyniga tegeles endine teivashüppaja ja praegune treener Mikko Latvala, kellel on õnnestunud sportlasena pääseda ka Olümpiamängudele (Peking 2008). Võtan lühidalt kokku selle, miks me sinna läksime, mida seal tegime ja mida kohalikust spordielust kindlasti esile peab tooma.
Nagu ühes eelnevas postituses kirjutasin, tekkis selline mõte mul juba eelmisel kevadel, aga siis pandi koroona esimese laine tõttu piirid kinni ja Soome ei olnudki võimalik minna. Seekord võtsin asja uuesti ette ja väga kiiresti õnnestus kokkulepped saavutada ja teekond Soome ette võtta. Kontakt Mikko Latvalaga tekkis mul juba aastate eest, kui lugupeetud teivashüppetreener Hendrik Lindepuu andis mulle tema kontakti, et saaksime sealt tellida Pärnusse teibaid. Nimelt tegeleb Mikko lisaks treeneritööle ka teivaste müügiga, täpsemalt siis Paceri teivastega. Aastate jooksul oleme tellinud sealt juba 19 teivast!
Mikko tegeleb treeneritööga väikeses Kuortane linnas. Tegu on tõesti väikese linnaga, sest elanikke on seal kokku alla 4 tuhande. Mis teeb Kuortane aga Soomes kuulsaks ja eriliseks, on seal asuv Olümpiakeskus ja spordiinstituut.
Olümpiakeskus niivõrd väikeses kohas on tõeliselt uhke. Kergejõustikuhalli 200 meetrine ringrada on kaetud mondo rajakattega, eraldi on olemas heitenurgad, mis on ümbritsetud maast laeni ulatuvate võrkudega. Jooksukurve on võimalik tõsta ja ka langetada tasaseks. Ringrajast väljaspool asub teivashüppepaik ja lai, kahe jooksurajaga kaugushüppepaik. Lisaks muidugi jõunurk ja saali keskel asuvad multispordiväljakud, kus mängiti saalihokit ja teisi pallimänge.
Keskuses on olemas võrkpallisaal, kus on kaks väljakut. 2019.aastal valmis 100 meetri pikkune ja 45 meetri laiune jalgpalli sisehall. 2020.aastal valmis Soome kõige uhkem võimlemissaal, kuhu väga kummalisel kombel on raskusi ka kohalikel kergejõustiklastel pääsemisega. Hallis teevad trenni võimlejad ning kohalikest hüppajatest pääsevad halli mõned üksikud korrad vaid kõige paremate tulemustega hüppajad. Meie saime oma võimlemistreeningud teha vanas saalis, kus on lisaks täismõõtmetega maadlussaal ja jõunurk. Isegi selline hall oleks Pärnus juba midagi erakordset. Veel on keskuses 4 rajaga 25 meetrine ujula, 6 rajaga bowlingusaal, jäähall, välijõusaal. Majutust pakub keskus kuni 600 inimesele ning korraldatud on ka toitlustus keskuses viibijatele.
Kogu see keskus teeb silmad ette ükskõik millisele keskusele Eestis. Selles pole kahtlustki. Keskus on kuulus ka odaviskajate seas, samal nädalavahetusel toimus seal Euroopa treenerite odaviske konverents ning ringi oli liikumas näha selliseid odaviske kuulsusi nagu Johannes Vetter (Saksamaa, isiklik rekord 97.76) ja Tero Pitkamäki (Soome, isikik rekord 91.53).
Kuna Pärnus on suuri probleemi Spordikeskusega ja nende tegevusega, mis puudutab kergejõustikuhalli ja staadioni haldamist ja hooldamist, siis jäi kohapeal silma ka mitu sellist asja, mida võiks meie Spordikeskus minna sinna õppima. Näiteks sõitis rajakatte puhastusmasin igapäev kaks korda üle kõikide jooksuradade ja puhastas selle mustusest. Pärnus on ka selline masin olemas. See asub rannastaadionil ning mõnel korral suve jooksul sellega seal ka tööd tehakse. Kergejõustikuhalli ei ole see masin muidugi kunagi jõudnud.
Teine suur erinevus on külalislahkus ja sportlaste ning külaliste eest hoolitsemine. Meid võeti seal suurepäraselt vastu, treeningbaasides olid ajad olemas, et trenni teha. Igakord oli tunne, et saame rõõmsalt trenni minna. Meil Pärnus sellest kahjuks ei hoolita ning ka külalised teistest spordiklubidest kurdavad meie kehva teenindust, kui on siin laagrites käinud. Selline erinevus teeb meele ikka päris kurvaks.
Tulen korraks tagasi veel Kuortane linna juurde, sest just see teeb selle linna ja seal treenivad sportlased eriliseks. Kuna linn on väga väike, ei ole seal suurt mitte midagi teha. Linnas ei ole kaubanduskeskust, kino, teatrit. On mõned supermarketid, raamatupood ja veel mõni väiksem poeke. Ja see on kõik. Ja kuna seal midagi muud väga teha ei olegi, siis teevadki noored seal väga usinalt sporti. Ja sporti tehakse seal tõesti väga tõsiselt. Kõige suurem erinevus meie noortega ongi just eelkõige see, et treeningutelt ei puuduta. Rääkisin 14-15 aasta vanustest ja vanematest kergejõustiklastest ja seal sellist probleemi ei eksisteeri, et treeningutele ei tulda. Eriti puudutab jutt neid, kes juba võistlevad ka vabariiklikel võistlustel. Seal teevad noored pigem pidevalt lisatreeninguid. Näiteks Carlynil olid seal treeningud neljapäeva õhtust kuni pühapäeva hommikuni, seejuures tehti reedel ja laupäeval kaks trenni päevas. Algselt pidid Carlyniga treeninguks ühinema paar tüdrukut ja seda ainult laupäeva hommikusel hüppetrennil. Tegelikkuses tulid aga Mikko enda sportlased kaasa tegema võimlemistreeninguid reede ja laupäeva õhtul. Nii oli seal mitu poissi ja tüdrukut, kes kõik tõsisemalt teivashüppega tegelevad. Sellised lisatreeningud pidid olema üsna tavapärased.
Meie eesmärk oli seal saada uusi ideid, nõuandeid, harjutusi. Ja seda kõike me ka saime. Videomaterjali on mul niipalju, et ma ei ole suutnud veel seda läbi töötama hakatagi, aga seda tuleb mul esimesel võimalusel siiski teha. Neljapäeva õhtul oli teivashüppe trenn, kergem, kuna seljataga oli pikk reis (4 tundi Helsingist sõitu). Juba selles trennis saime sellist tagasisidet, mida ootasime. Esimesed nõuanded olid käes, millega tuli järgmistes trennides edasi tegeleda. Reede hommikul oli tõsisem hüppetrenn ja pärastlõunal siis akrobaatikatrenn võimlemissaalis. Laupäev nägi välja samasugune, aga hüppetrennis tegi kaasa ka Tuuli Järvinen, kes on Soome U17 meister käesolevast aastast. Tema tänavusel suvel hüpatud isiklik rekord on 4.16. Õhtul ootasid ees taas harjutused rõngastel, kangil, köiel, akrobaatika õhkrajal. Pühapäeva hommikul oli taas teivashüppetrenn, aga matile hüppeid me ei teinud, vaid palju oli imitatsiooni harjutusi ja rütmi tunnetamist.
Trennid kestsid 2-3 tundi, seega oli päevane koormus ikka päris tõsine. Nende päevade jooksul sai väga paljudes asjades näha juba arengut, mis annab mõistagi lootust, et suudame Pärnus vajalikke samme edasi astuda.
Eesmärk on arengus järgmised sammud edasi astuda. Nüüd sõltub kõik juba sellest, kui hästi suudame me Pärnus leida aega ja võimalusi soovitud treeninguid ellu viia. Igatahes pean Soome laagrit õnnestunuks, kodused ülesanded on järgmisteks kuudeks kätte saadud ja nüüd tuleb need asjad siin ära õppida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar