Pärnu Spordiklubi Altius

Pärnu Spordiklubi Altius

neljapäev, 22. juuli 2021

U20 Euroopa meistrivõistlused

On pühapäeva õhtupoolik, 4.juuli. Rakveres on lõpusirgele jõudnud neli päeva kestnud Eesti noorte meistrivõistlused. Toimumata on veel 1 ala - neidude U20 vanuseklassi 200 meetri jooks. Seal on stardis Ann Marii, kelle jaoks on tegu viimase võistlusstardiga enne U20 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlusi.  Ann Marii jooksu eel on hinges rahu. Selleks hetkeks on meil kokku võidetud 19 medalit. Suurt rõõmu pakkusid meie sportlased ka sellega, et koguni 8 neist teenisid kutse Eesti noortekoondisesse Balti meistrivõistlusteks. Hetkega asendub rõõm aga suure murepilvega. Ann Marii küll võidab 200 meetri jooksu 24,99ga, aga vigastab seejuures oma reie tagakülge. Jooks lõppes sisuliselt esimese 100 meetriga, finišisirgel enam sprinti ei toimu, paarkümmend meetrit enne lõppu on hoog juba nii väike, et finišijoone ületab Ann Marii lihtsalt astudes.

Tagasiteel Rakverest Pärnu jõudsin läbi mõelda mitukümmend plaani, mida edasi teha, kuhu pöörduda, kellelt abi saada. Euroopa meistrivõistluste 100 meetri jooksu stardini jääb 11 päeva.

Päästerõngaks osutub Eesti Olümpiakomitee prograam Team Estonia. Ann Marii on arvatud selle programmi liikmeks ja alles nüüd saime me tõeliselt aru, kuivõrd väärtusliku ettevõtmisega on tegemist. Doktor Mardna juurde saime Tallinnasse vastuvõtule juba teisipäeva varahommikuks. Kogenud ortopeed kahtlustab lihasrebendit, mis sisuliselt välistaks osalemise tiitlivõistlustel. Vigastuse tõsidusest saab selge pildi ainult ultraheliuuringuga, millele saame aja juba järgmiseks päevaks. Samal päeval alustatakse aga Spordimeditsiini Sihtasutuses ravidega. Igapäevaselt tuleb käima hakata laserravis ja kõrgintensiivses magnetravis. Mõlemad masinad on Eestis ainulaadsed, seetõttu tuleb ravil käima hakata Tallinnas. Laserravi pakutakse muidugi ka väga paljudes teistes kohtades, aga võimsuse vahe pidi olema niivõrd suur, et antud olukorras võiks aidata ainult kõige võimsam aparatuur. 

Ultraheli uuringu eel oli ärevus suur. See oli meile ikkagi tõehetk. Väikese rebendi korral olnuks veel lootust suve teises pooles joosta, tõsisema trauma puhul olnuks hooaeg läbi. Euroopa meistrivõistlustel osalemine rippus juuksekarva otsas. Lootust, et rebendit ei olegi, pidasin nii väikeseks, et olin selle võimalikkuse enda jaoks juba välistanud. Ent ükskordki on meil ka õnne. Uuringutulemus on kordades parem, kui kartsime. Doktor Mardna ja Eesti koondise füsioterapeut Risto Jamnes diagnoosivad Ann Mariil lihasspasmi ning annavad lootust, et kodune tiitlivõistlus võib veel päevakorras olla.

Edasised päevad on väga sarnased - Tallinnas raviseansid, Jamnese juures harjutused ja diatermia ravi.

Mitmesageduslik diatermia ehk soojusenergia ülekandmine kudedesse muudab lihased vastupidavaks ja elastsemaks, tõstes meie töövõimet ja jõudlust. Diatermia kasutamine soodustab ka luukoe teket ehk see aitab kiirendada paranemist näiteks luumurdude korral. 

Treeningutel pidime täielikult ära unustama kiiresti jooksmise. Proovisime hoida lihastoonust ja tegime kergelt jooksuharjutusi. Treeningute kohapealt võib öelda, et kõik plaanid tuli visata kõrvale. Plaanis oli läbi viia kiirustreeninguid ja kokku oli lepitud starditreeningud teiste klubide sprinteritega. Kõik see tuli kahjuks ära jätta.

Treeninguid tegime peamiselt Audentese staadionil, ent ka kodusel rannastaadionil ja Tallinna spordihallis. Reedel, 9.juulil ehk 6 päeva enne 100 meetri jooksu proovisime Audentese staadionil esmakordselt naelikutes joosta ja kiirusega ca 70%. See ei olnud võimalik. Tuleb tunnistada, et sel hetkel tundus seis ikka üsna lootusetu. Kuna jooksime ajaga võidu ja meil oli vaja seda kuidagi juurde saada, võtsime vastu otsuse 100 meetri starti mitte minna ja keskenduda 200 meetri jooksule. Peamine põhjus oli see, et 100 meetri eeljooksud toimusid 15.juuli hommikul ja 200 meetri eeljooksud 16.juuli õhtul. Võitsime sellega juurde ca 1,5 päeva. 

Risto Jamnesilt saadud venitusharjutused sobisid hästi, ravi tegi oma töö ja aeg aitas samuti paranemisele kaasa. Pärast nädalavahetust hakkas seis palju rõõmsam välja nägema. Kolmapäeval kogunes koondis Tallinnas ja õhtul tegime Audentese staadionil esimese kiirustrenni, hinge kinni hoides. Sest oht, et spasm uuesti välja lööb, oli täiesti olemas.

Reede hommikul proovis Ann Marii esimest korda pärast Rakvere võistlust stardipakkudelt välja joosta. Tegime kerge soojenduse Kadrioru staadioni harjutusväljakul ja stardid õnnestusid! 

Otsustasin pisut pikemalt kirjutada meie teekonnast nendele võistlustele kahel võistluseelsel nädalal, kuna kõrvalt on väga lihtne kommenteerida, et jooks ei vastanud ootustele või et sportlane oleks võinud ikka teravamas vormis olla. 11 päeva lahutas vigastusest EM-i starti. Me ei saanud sel perioodil teha ühtegi sellist trenni nagu olime soovinud. Mitte kunagi varem ei ole ma pidanud sportlasega nii suurvõistluseks valmistuma. Aga selline oli seis ja pidime tegema omaltpoolt kõik, mis võimalik, et 16.juuli õhtul stardipakkudel olla. See meil õnnestus ja mis kõige olulisem - sportlane jäi pärast jooksu terveks!

Kokku toimus 4 eeljooksu ja Ann Marii jooksis neist viimases. Tegu oli väga tugeva jooksuga, mida näitasid ka ajad. 

Aeg 24,34 andis selles jooksus kuuenda koha, samas kui kolmandas eeljooksus oleks sellega olnud neljas. Kokkuvõttes andis see 20.koha. Kolmandas eeljooksus pääses kohaga edasi veel Itaalia sprinter, kelle aeg oli 24,28. Aegade võrdluses pääses poolfinaali veel 24,07ga. Ann Marii isiklik rekord eelmisest suvest on 23,96. Seega oleksime olnud igati konkurentsivõimelised nendel võistlustel. Positiivne uudis oli aga see, et 24,34 tähendas U20 maailmameistrivõistluste normatiivi täitmist, mis Ann Mariil oli sel suvel veel tegemata! U20 MM toimub 17-22.augustini Keenias, Nairobis.


Nüüd oli ees ootamas veel 4x100 meetri teatejooks, mille eeljooksud toimusid pühapäeva hommikul. Eesti koondise esimest vahetust jooksis seal Anna Maria Millend, teist Grette-Ly Mäesalu, kolmandat Mia Lisett Meringo ja viimast Ann Marii. Teatejooks õnnestus koondisel suurepäraselt, sest 85 sajandikuga joosti üle Eesti U20 rekord! Uued rekordnumbrid on 45,95 (eelmine rekord 46,80). Oma jooksus saadi kuues koht, kokkuvõttes saavutati 10.koht. Finaali viis veel aeg 45,57.

Teatejooksu järel ilmus ka korraldajate poolt jooksu analüüs, kus iga vahetuse läbinud sprinteril on võetud aegu. Ann Marii läbis lendlähtest viimased 100 meetrit 10,87ga. Aeg iseenesest ei ütlegi ju väga palju meile, kuna selliseid mõõtmisi pole varem meil tehtud, aga võrdluses teiste jooksjatega saime mingi ülevaate sellegipoolest. Nii oli Ann Marii viimases vahetuses kiirem Itaalia koondise ankrunaisest Antonella Todiscost, kelle vahetuse aeg oli 11,00. Itaallanna on tänavu aga 100 meetrit jooksnud 11,62ga!
 

 





Huvitav fakt - mitte kunagi varem ei ole Eesti naiskond jooksnud 4x100 meetri teatejooksu tiitlivõistlustel (Euroopa meistrivõistlused, maailmameistrivõistlused jne)! Seega tehti seekord ajalugu! Loodetavasti osaleb Eesti naiskond lähiajal ka täiskasvanute tiitlivõistlustel 4x100 meetri teatejooksus, mehed on seda ju teinud.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et antud olukorras ja antud ettevalmistusega võttis Ann Marii nendelt võistlustelt maksimaalse, mida võtta üldse andis - jäi terveks, jõudis 20 parema hulka, jooksis oma hooaja parima tulemuse, täitis MM-i normatiivi ja püstitas teatejooksus uue Eesti rekordi!
 
Tahan siinkohal siiralt tänada kõiki meie abistajaid sel keerulisel perioodil: doktor Mihkel Mardna, füsioterapeudid Risto Jamnes, Liisi Sakala, Henriette Porila, Spordimeditsiini Sihtasutus, Pärnu Spordikool, Medpoint! Suur suur aitäh!

Lisaks Ann Mariile oli meil stardis ka teine sportlane! Hanno liitus Eesti koondisega Tallinnas reedel. Tema jaoks oli tegemist esimeste tiitlivõistlustega! Ning pühapäeval pidi ta jooksma 4x100 meetri teatejooksus. Selleks olime viimased nädalad valmistunud. Reede õhtul selgus aga, et koondisel on probleeme 4x400 meetri teatejooksu võistkonna komplekteerimisega. Üks sportlane oli ennast vigastanud, teine oli pääsenud 800 meetri jooksus ootamatult poolfinaali ning see toimus teatejooksuga ühel päeval. Seega pidi ta teatejooksust loobuma. Koondise esimene varu võistleja loobus võimalusest joosta ja nüüd pöörduti meie poole. Nii mina kui ka Hanno olime koheselt nõus ja nii saigi Hanno alles reede õhtul teada, et laupäeval tuleb joosta 400 meetrit!

Eesti koondise esimest vahetust jooksis Kaspar Grauen, teist Andreas Laksberg, kolmandat Hanno ja viimast vahetust Mait Filipozzi. Võistkonna eesmärk oli joosta 4x400 meetri U20 Eesti rekord, mis oli 3.18,16. 

Hanno tegi väga korraliku jooksu, läks konkurentidega julgelt kaasa ja andis endast kõik, mis anda oli. Kindlasti tegi Hanno oma elu kiireima 400 meetri jooksu. Mina ise võtsin käsiajavõtuga tema etapiajaks 50,0, teine Eesti treener võttis 50,3. Seega nii või naa jooksis Hanno suurepärase etapi (isiklik rekord 51,22, hooaja parim 51,73). Meie viimase etapi jooksja ei saanud kahjuks korralikult esimesi meetreid läbida, sest Poola koondise kolmanda vahetuse jooksja oli sättinud end puhkama täpselt tema jooksutrajektoori ette. Nii pidi meie jooksja pidurdama, kaarega poolakast mööduma ja uuesti kiirendama. Selleks ajaks oli aga tekkinud juba vahe kahe koondisega, kellega koos Hanno pulka üle andis - Sloveenia ja Slovakkiaga. Eesti koondise lõpuaeg oli 3.19,24 ja kohaks 14. Eesti rekordist jäi seega puudu pisut üle sekundi. See aeg jäi kindlasti selle viimase vahetuse äparduse taha. Sellest oli kahtlemata kahju.

Pühapäeval jooksis Hanno 4x100 meetri teatejooksus teist vahetust. Esimest jooksis meil Kristjan Markus Eelma, kolmandat Kris Markus Aaslaid ja viimast vahetust Ats Kivimets. Jooks lõpetati ajaga 41,30. Oma jooksus teeniti sellega kolmas koht. Kokkuvõttes saadi 15.koht. Kõik teatevahetused olid sellised, et nende parandamisel võiks see koosseis joosta alla 41 sekundi. Samas koosseisus jookseb võistkond ka Balti meistrivõistlustel!


Kokkuvõttes võib öelda, et Hanno esines oma elu esimestel tiitlivõistlustel väga hästi. Koondise siseringis hinnati väga kõrgelt seda, et ta oli nõus 4x400 meetri teatejooksu võistkonda hädast välja aitama. Lisaks tegi ta ise kaks väga head jooksu ja näitas, et ka vaimselt sai ta koduse tiitlivõistluse pingega väga hästi hakkama!

Olen nii Ann Marii kui ka Hanno jooksudega väga rahul ja ootan põnevusega nende järgmisi jookse! Mõlemad peaksid jooksma järgmisena just U20 Balti meistrivõistlustel 31.juulil ja 1.augustil.

Lisaks ei saa mainimata jätta, et väga paljud meie sportlased tegutsesid nendel võistlustel kohtunikena. 4 pikka võistluspäeva andsid kindlasti hindamatu kogemuse. Niipalju kui ma olen saanud ka tagasisidet meie kohtunike tegutsemise kohta, siis nendega oldi väga rahul!

Ning muidugi loodan ma, et äsjased tiitlivõistlused andsid Ann Mariile ja Hannole palju motivatsiooni juurde. Trenni ju tehaksegi sellel eesmärgil, et sellistele võistlustele välja jõuda. Selle nimel tasub tööd teha, ohverdusi tuua, valikuid oma vaba aja planeerimisel teha. Sest fakt on see - kui sa trennis endast alati 100% ei anna, siis suurvõistlustele suure tõenäosusega sul kunagi asja ei ole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar