Portugali laagrist

13-28.märtsini viibisime me kolmandat aastat järjest lõunalaagris. Kui kahel eelmisel aastal olime me laagris Hispaanias - esimene kord Lloret De Mar'is ja teine kord Benidormi külje all - siis sel korral vahetasime riiki ja laagerdasime Portugalis. Laagris oli meid 12. Lisaks minule veel Rait, Ranno, Jarmo, Karl, Jaagup, Jan, Inger, Kerstin, Hanna, Minni ja Henry. Jani, Hanna ja Karli jaoks oli tegemist esimese välislaagriga. Teised on kaasas olnud varemgi.

Meie teekond algas 13.märtsil Riiast, kui kell 22.05 õhtul väljus lend Londonisse. Öö tuli veeta sealses Stanstedi lennujaamas, kuna lend Portugali Farosse väljus hommikul pärast kümmet. See oli meile uus kogemus - öö veetmine lennujaamas. Tegu oli kahtlemata ka reisi kõige väsitavama ja vaevalisema katsumusega. Aga ootus päikeselise Portugali ees oli suur, seega sai see takistus sinnajõudmiseks üsna kenasti siiski ületatud.

Portugalis maandusime reedel kell pool 2 päeval. Faro lennujaam oli üsna pisike võrreldes Hispaania omadega, kus varem olnud oleme. Rentisime seejärel autod - 2 Opel Corsat ning ühe Fiat Punto ning asusime teele Monte Gordo poole, kus oli meie majutus. 

Üks meie käsutuses olnud Opel Corsa

Enne kui jutuga edasi lähen, olgu vahemärkuseks öeldud, et kui te soovite lõunamaal mägistel teedel ja kiirteedel autoga maad avastada, siis palun ÄRGE VÕTKE seda autot! Linnas oli tegu väga säästliku autoga, aga maanteele minnes ootas meid ees korralik ehmatus. Mäest üles sõites kukub kiirus kolinal, kuigi gaasipedaal on põhjas. Kiirteedel, kus lubatud sõidukiirus 120km/h imetakse bensiin justkui imeväel paagist minema :)

Farost Monte Gordosse oli 55 kilomeetrit. Mööda kiirteed läks see sõit kiiresti. Kohale jõudes leidsime ka maja üles üsna kiiresti. Maja oli super. Kolmekordne villa, kus alumisel korrusel asus 2 magamistuba, teisel korrusel oli köök avatud elutoaga ja üks magamistuba. Kolmandal korrusel oli kolm magamistuba. Kõik toad olid kahekohalised. Maja taga oli bassein, kuhu igal hommikul pärast hommikujooksu sisse hüppasime. Bassein ei olnud soojendusega, seega oli seal vee temperatuur 16 kraadi kandis. 

Me elasime ühel väga vaiksel tänaval, ca 2 kilomeetri kaugusel Monte Gordo linnast ja ca 4 kilomeetri kaugusel Vila Real de Santo Antonio linnast. Viimases linnas voolas ka Guadiana jõgi, mille teisel kaldal asus juba Hispaania. Seega olime täitsa piiri lähedal. Tegu oli väikelinnadega, Monte Gordos elas ligi 6000 inimest ja Santo Antonios ligi 20 000 elanikku. 

Meie majast ligi 400 meetri kaugusel asus väga korralik liivarand. Seal tegime väga palju trenne. Majast 300 meetri kaugusel asus park, kus sai väga edukalt läbi viia jooksutrenne. Väikeste tõusunukkidega ning kruusa kattega park oli meile treeningpaigaks mitmel päeval. Väga populaarne treeningkeskus asus kahe linnakese vahel, meie elamisest ca 8-10 minuti sõidu kaugusel. Treeningkeskus oli vägev, kordades parem kui see, millega kahel eelneval aastal Hispaanias olime kokku puutunud. Kompleksi kuulus väga korralik staadion tribüünidega, suur jõusaal kõige vajalikuga, sisehall, kus sai edukalt kõrgust, kaugust ja teivast hüpata, tõkkeid joosta. Eraldi oli suur murustaadion, kus viidi läbi odaviske ja kettaheite treeninguid, sai mängida jalgpalli. Eraldi oli veel kuulitõuke paik ja kunstmuru staadion jalgpalli mängimiseks. Kogu kompleksi hind oli 5.17 eurot päeva eest. Päevas võisid seega käia trenni tegemas selle raha eest niipalju kui vähegi soovi oli. Treeningtingimustega jäin seega väga rahule. Soovitan soojalt!

 

Tavaline laagripäev nägi meil välja selline: esimene nädal oli äratus kell 8.30 ja 8.45 pidid kõik olema väljas, et minna hommikujooksule. Teine nädal oli äratus kell 8.00 ja jooksma mindi 8.15. Jooksime hommikul tavaliselt ligi 10 minutit. Rannaliival tegime peaaegu igal hommikul paljajalu erinevaid pöiaharjutusi, et hüppeliigesed ja tallaalused lihased tugevamaks saaksid. Seejärel jooksime uuesti majja ning kõik käisid ära karastavas basseinivees. Peale hommikusööki said kõik rahulikult puhata ja päikest võtta. Esimene nädal oli ilm Porugalis suurepärane, päikese käes igapäev 24-25 kraadi, teine nädal oli pisut jahedam ja tuulisem, päeval kuni 20 kraadi sooja. Kui meil oli päevas kaks trenni, siis esimene trenn algas reeglina 11.30-12.00. Peale lõunasööki saime taas puhata ja valmistuda teiseks trenniks, kui see kavas oli. Teine trenn algas reeglina 17.30-17.45 ajal. Õhtud läksid kiiresti järjest valgemaks. Alguses oli kell 19 õhtul juba kottpime, laagri lõpuks oli poole kaheksani õhtul veel täitsa valge.

Laagri jooksul oli ka üks puhkepäev. Siis tegime väljasõidu Lagose linna, mis on üheks turistide lemmikpaigaks Portugalis. Lagoses on elanikke üle 30 000. Oli väga ilus linn, kus oli palju poode, tänavatel kauplejaid. Veel käisime ära Sagresis, kõige edelapoolsemas Portugali punktis, täpsemalt São Vicente neemel (loe lähemalt siit http://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%A3o_Vicente_neem )

Lagos asus meie majast 130km kaugusel, Sagres veel 30 kilomeetrit Lagosest eemal. Külastasime ka Lagose loomaaeda, kus oli väga palju erinevaid linnuliike ja ahve. Lisaks vabalt liikuvad kängurud, kellele oli võimalik väga lähedale hiilida enne kui nad eemale hüppasid.

Nagu eelnevalt juba mainisin, siis ilmaga vedas meil kõvasti. Samamoodi on ka eelnevatel aastatel läinud. Vihma saime sel korral laagris kahel korral. Esimene kord laagri keskel, kui kohe pärast hommikujooksu sadas ligi 10 minutit vihma, kogu ülejäänud päeva säras taas päike. Teine kord oli laagri viimane õhtu, kui pärast meie teist trenni 20-21 ajal õhtul hakkas tugevalt vihma sadama. Vihma sadas ka kogu öö. Me lahkusime tagasisõiduks lennujaama poole reede hommikul kell 5. Ka siis sadas veel tugevalt vihma.

Üldjoontes võib laagri kordaläinuks pidada. Mõningaid mitte kõige meeldivamaid olukordi tuli ka ette, aga nendest teen ma ise järeldused. Sain palju selgema pildi aga sellest, kuidas on lood kellegi motivatsiooniga ja sooviga trenni teha. Oli ka positiivselt üllatajaid, kes end laagris väga heast küljest näitasid. Oli näha, kellel särasid silmad trenni tehes ja kellel mitte. Eks aeg annab aru, kes kui palju kasu laagrist lõigata suutis. 

Peamiselt oli siiski tegu laagriga, kus kõik said keskenduda trenni tegemisele, kõik mured ja takistused jäid Eestisse maha. Sai vaimu välja puhata ja päikesest energiat ammutada. Ise tunnen ma küll, et sellest oli palju kasu. Pikk talvine võistlushooaeg ja mõningad ebameeldivad situatsioonid vahetult enne laagrisse sõitu oli vaja rahulikult läbi analüüsida. Nüüd tuleb aga rutiinne ja paraku ka palju stressi pakkuv argipäev taas vastu võtta. Jõudu ja jaksu kõigile!

Kohtume juba uuel nädalal trennides!

PS! Laagris sai ka palju pilte teha. Hakkan homme neid üles laadima ja annan siis märku, kui kõik pildid on nähtaval.