Mõtted ja meie tegemised

Me elame väga kummalisel ajal. Noorte koolikoormus on läinud hullumeelseks, kehalise kasvatuse tunnis tahetakse ära kaotada pingutamine, teisalt pannakse paljud noored korraga 2-3 trenni ning vanemad viivad lapsi ühest spordihallist teise juurde, lisaks viiakse paljusid pikkadele rahvajooksudele, mis nende eale absoluutselt kohased ei ole jne jne. Me oleme harjunud sellega, et kui vanemad inimesed heietavad, et vot meie ajal olid asjad hoopis teistmoodi ja inimesed tervemad, töökamad, viisakamad ja mida kõike veel, siis ega me suurt tähelepanu sellele ei pööra. Ju siis nii oli kunagi ammu kui räägitakse. Reaalsus on aga tõesti see, et väga paljud asjad on muutunud. Muutunud on kodune kasvatus paljudes peredes, muutunud on noorte töötahe ja ambitsioonikus. Nägemus elust ja ennast ümbritsevast on teistsugune kui ajal, mil mina noore poisina kergejõustiku trenni läksin. Olin sporti teinud kogu oma teadliku elu, alustades õuespordiga, sealt edasi jalgpalli ja korvpalli treeningutega. Kergejõustikku hakkasin armastama esimesest trennist ning selle ala juurest ei ole ma hetkekski eemale läinud. Kuigi sportlasena oli mul väga palju vigastusi, puudusin ma ikkagi trennidest kordades vähem kui paljud praegused noored, kes on täiesti terved ja võimelised edukalt selle alaga tegelema.

Ma ei ole kunagi käinud nii trennis, et kaks päeva käin, siis kaks, kolm või rohkemgi päevi ei käi trennis ja siis jälle ilmun välja. Seetõttu ei saa ma sellisest trennis käimisest aru. Loomulikult näitab see seda, et puudub eesmärk, puudub soov end üles töötada ja midagi saavutada. Aga milleks siis üldse käia selliselt trennis? Sest olgem ausad, sportlikku arengut on sisuliselt võimatu nii loota. Miks ma peaksin tegelema millegagi, kui ma tegelikult juba tean, et pühenduvuse puudumise tõttu ma seal midagi ei saavuta? Ning siit küsimus ka paljudele lapsevanematele: kui teie laps osaleb treeningutel eelkõige eesmärgiga olla terve ja lihtsalt heas füüsilises vormis, siis kas 1-2 treeninguga nädalas on võimalik seda tagada?

Andekaid noori leidub ikka. Leidus enne ja leidub ka praegu. Mina olen treenerina töötanud 13 aastat ning selle ajaga see küll muutunud ei ole. Kui üleüldiselt võtta, siis muidugi on iga aasta trenni tulevad noored nõrgemad, kehvema koordinatsiooni ja kehalise ettevalmistusega kui need, kes aasta varem tulid. Aga see ei kehti siiski 100% kõigi kohta. Õnneks on ka selliseid noori, kes oskavad ronida, hüpata üle takistuse ning jaksavad joosta soojendusjooksu ilma, et iga 100 meetri tagant peaks kõndima. Muutunud on aga see, et väheneb nende sportlaste arv, kes on töökad. Ja just töökust hindan mina sportlase juures kõige enam. Mina ise ei olnud noorena andekas, ei võitnud palju medaleid ega säranud oma treeninggrupis. Olin kindlalt ikka nõrgemapoolne ja väga tagasihoidlike tulemustega. Mul on olnud treenerina väga palju andekamaid sportlasi trennis, kes mind selles osas kordades ületavad. Töökus, sihikindlus ja prioriteetide paika panemine on aga väga paljude andekate noorte suureks puuduseks. Mina olin töökas ning ainult suure töötahte tõttu nii kehvast noorest poisist midagi ikkagi välja kasvas ka.

Aga sellised noored ei ole veel õnneks täiesti kadunud. Kui see nii oleks, siis ma väga suure tõenäosusega seda tööd ei teeks ka. Ma ei suuda endale seada nii madalaid eesmärke ja olla nii väikeste ambitsioonidega. Ning kuigi neid noori on väga vähe, innustavad nad mind igapäev tööle minema, suuremaid plaane välja mõtlema, erinevaid projekte algatama.

Tänapäeval peab paljudele noortele korduvalt ja korduvalt meelde tuletama elementaarseid viisakusreegleid, mis on minule väga kummaline. Ühe õppeaasta jooksul pean korduvalt meelde tuletama, et tere öeldakse oma treenerile ja ka kõikidele teistele treeneritele, keda oma treeningu ajal staadionil või spordihallis nähakse. See on minule nii imelik, sest mina sain selle kasvatuse ja harjumuse kodust juba väga väikesena kaasa. Tänase päevani teretan kõiki kolleege, poest midagi ostes ütlen tere müüjale, trepikojas vastutulevale naabrigi teretamine on niivõrd loogiline ja elementaarne, aga paraku ei ole see nii enam paljudele noortele. Aga võiks ja peaks olema!

Teine asi puudutab oma panuse andmist kergejõustiku arengusse oma kodukohas. Kõige suurema panuse saab sportlane mõistagi anda, kui käib korralikult trennis ja võistleb ning esindab oma koduklubi ja linna. Aga see ei ole kindlasti ainus asi. Noortel, kes osalevad treeningutel on väga oluline roll kanda ka teistes osades. Näiteks võistluste läbiviimisel. Nii sõltub kohalik võistluskalender ja võistluste kvaliteetne läbiviimine paljuski just meie enda noortest kergejõustiklastest, kes nendel võistlustel peaksid tegutsema kohtunikena. Kui nad just ise ei võistle. Mul on sellega paljuski vedanud, sest mul on palju tublisid noori, kes pidevalt on nõus tulema kohtunikuks võistlustele. Ja siis on ka neid, keda peab eraldi paluma ja ka siis ei näidata mingit huvi üles. Kui sa oled kergejõustiku fänn, siis käid sa trennis, osaled võistlustel, aitad noorematele võistlusi läbi viia jne.  Mina kasvasin Pärnus trenni tehes üles nii, et siin suuri võistlusi ei toimunud. Puudus kergejõustikuhall ja staadion oli lagunenud ja kole spordipaik, kus oma trennid sai sellegipoolest ära teha. Praegused tingimused on noortel kümnetes kordades paremad kui minul olid. Seega loogiline, et praegu on ka võistlusi rohkem noortele kui oli siis. Mina nimetaksin kohustuseks noortel aidata võistlusi läbi viia. Sest nii annad sa oma panuse, et sinu valitud spordiala areneks sinu kodukohas. Muidugi pean ka statistikat, kes kui palju on 2019.aasta jooksul kohtunikuna tegutsenud ning luban, et see ei jää tähelepanuta. Hindan neid kohtunikke väga kõrgelt!  

Aegajalt puudun ma treeningutelt. Ning sellised asjad võivad ette tulla, kui pean kellegagi olema võistlustel, viibin koolitusel või minu tervislik seisund ei võimalda trenne anda. Selliseid asju tuleb ette. Võimalus oleks mitte käia võistlustel ja mitte ennast täiendada ja harida. Aga kas ma teeksin seda tööd, kui need kaks olulist komponenti eemaldada? Kindlasti mitte. Haiguste vastu ei saa ma samas kuidagi. Ning siis on variant, et kas noorte treeningud jäävad ära või asendab trenne kõige vanema grupi sportlane, keda usaldan ja kelles olen kindel, et ta saab sellega ka hakkama. Ja jällegi pean tõdema, et mul on vedanud, et mul on mitmed väga tublid ja abivalmid noored, kes on alati nõus aitama ja trennid saavad ka antud. Ent seegi nimekiri on väga kindel ning osad selle grupi sportlased ei paku ennast mitte kunagi välja. Kummalisel kombel kattub see nimekiri paljuski sellega, kes väga harva või mitte kunagi kohtunikuks ei tule... . Mida see siis näitab sportlase suhtumise kohta? Mina kindlasti omad järeldused teen.

Kergejõustik on eelkõige suvine spordiala. Võistlushooaeg algab mais ja kui treeneril on väga tublisid noori, kes jõuavad Eesti koondist esindama erinevatele suurtele võistlustele, siis lõppeb võistlushooaeg reeglina augusti teises pooles. Ja siis tahaks ka treener puhata. Viimased suved on olnud mul väga tihedad ja võistlusrohked, mistõttu on puhkuse päevi jäänud oluliselt vähemaks kui tegelikult olema peaks. Ning kui uus õppe- ja treeningaasta septembrist peale hakkab, siis kust peaks treener võtma selle energia, et kohe uuele ringile minna? Seetõttu olen viimased paar aastat alustanud uue õppeaasta treeningutega septembri keskel. Tänavu juhtus aga nii, et mõni lapsevanem ei olnud rahul, et trennid algasid septembri keskel, aga tasuda tuli kogu kuu eest. Kahjuks ei pöördutud minupoole antud küsimusega, vaid otse Spordikooli poole. Ma tuletan paar lihtsat asja meelde nüüd kõigile - õppeaasta kestab 1.septembrist 31.maini ning selle perioodi eest maksab lapsevanem ka õppemaksu. 1.juunist kuni augustini jätkuvad treeningud I grupile, 1.juunist juuli keskpaigani jätkuvad treeningud II grupile. Kuna on võistluste aeg. Selle perioodi eest ei maksa lapsevanem mitte ühtegi senti õppemaksu ning treener ei saa tööl käimise eest palka, kuna viibib tegelikult ju puhkusel.  Teeme seda, sest treener on piisavalt suur kergejõustiku fanatt ning sportlane piisavalt suur ala fänn, et alaga suvel tegeleda. Kindlasti kavatsen ma ka edaspidi uue õppeaastaga alustada septembri teises pooles. Minagi vajan puhkust, et endast järgmised 11 kuud jälle 100% anda. Ning III grupp läheb puhkusele juuni teisel nädalal (juuni trennide eest tasuma ei pea!) ning nendel on õppeaasta käigus veel paar väiksemat pausi sees (jõuluvaheaeg, kevadine vaheaeg), sest nii noored lihtsalt peavadki vahepeal hinge tõmbama ja trennidest eemal olema. Selline on minu ja paljude teiste treenerite treeningu filosoofia. Kui aga lapsevanemal on küsimusi või midagi jääb arusaamatuks, siis palun kõigepealt ühendust võtta minuga. Olen lahkesti valmis selgitama kõike, mis jääb arusaamatuks.

Treenerina olen ma väga nõudlik, jälgin paljusid pisiasju ning ei kannata lohakust, ebaviisakust ega passiivsust. Kui sportlane tuleb trenni, siis ootan temalt maksimaalset keskendumist ning seda, et koju minnes saaks sportlane endale öelda: "andsin endast täna kõik, mis mul anda oli". Muud ma ei nõuagi, sest üle oma varju keegi ei hüppa. Paraku väga paljud noored seda lauset endale peale treeningut öelda ei saa. Paljude arvates on see ka minu miinuseks, ise pean seda rohkem oma tugevuseks. Sest neid asju mitte jälgides ei saaks ma seda tööd nii kvaliteetselt teha nagu ma seda tahan. Teisest küljest saaksin ka oluliselt kergemini hakkama. Kui ma nii pühendunud ei oleks kergejõustikule, siis oleks ka stressi tunduvalt vähem. Kui annaksin oma trennid ära kellast kellani nagu ette on nähtud, ei vaevaks pead võistluste, laagrite ning muude projektidega oma vabal ajal, siis poleks vaja seda pikka postitust praegu siia kirjutada. Ent lootus hinges püsib, et kasvõi ühe noore sportlase ma selle jutuga mõtlema panen ning treeningutel midagi muutub.

Kui sportlane ei panusta spordiklubi arengusse, ei osale treeningutel järjepidevalt, ei aita kohalikku kergejõustikku arendada, siis täiesti kindel on ka see, et minu tähelepanu saab ta vähem kui mõni teine, kes seda kindlasti ka rohkem väärib. Mulle on aastate jooksul mõnel korral ikka ette heidetud, et ma ühele või teisele sportlasele piisavalt tähelepanu ei pööra. Vastuseks sellele ütlen, et tähelepanu saavad kõik, kes treeningutel osalevad, aga kindlasti panustan ma rohkem nendesse sportlastesse, kes on kergejõustiku tõelised fännid ning seavad kergejõustikuga seonduva väga kõrgele kohale oma elus. Kõigist ei tule suuri sportlasi, see on selge. Sellist illusiooni mul ei olegi, et tahaksin ja saaksin kõigist kasvatada sportlase, kes kunagi tiitlivõistlustele pääseb ja Eestile au ning uhkust toob.  Hindan väga ka neid, kes panustavad oma spordiklubi arengusse, tegutsedes võistlustel kohtunikuna või minu eemalolekutel treenerina. Ning muidugi olles väga heaks treeningkaaslaseks teistele!

Toon siin lihtsa võrdluse. Üks sportlane käib 4-5 korda nädalas trennis, puudub vaid siis, kui tervis kehva või koolis oluline järelevastamine või muud sellist olulist. Kui trennist puudub, annab ta alati sellest eelnevalt teada. Ta käib võistlustel tegutsemas kohtunikuna, on teistele sportlastele heaks treeningkaaslaseks, innustajaks. Vajadusel on valmis noortele trenne andma. Teine sportlane osaleb nädalas maksimaalselt 2-3 trennis. Puudub väga erinevatel põhjustel (kino külastus, ostureis pealinna, sõbra sünnipäev jne). Teada annab puudumistest harva, aga kui annab, siis pärast treeningu toimumist. Kohtunikuna tegutseb harva ja väljaspool trenniaega väga ei huvita, mis spordiklubis toimub. Sellisel juhul on selge, et tähelepanuta ei jää kumbki, aga üks sportlane ilmselgelt väärib seda tähelepanu rohkem kui teine. Sellega ei peagi nõustuma, igaühel on õigus oma arvamusele. Aga mina nõuan sportlaselt oluliselt rohkem kui ainult tulemused võistlustel.

Treenerina puutun mõistagi kõige enam kokku just sportlastega, aga mitte ainult. Loomulikult on kokkupuuteid palju ka teiste treeneritega. Ning mulle väga meeldib teiste treeneritega koostööd teha. Olen teinud koostööd kiirjooksu treeneritega, teivashüppe treeneritega, heitealade treeneritega. Ma ei karda nõu küsida. See ei näita seda, et ma midagi ei teaks asjast, vaid seda, et otsin erinevaid ideid ja vaatenurki, mida teine treener kindlasti teatud momentidel pakkuda suudab. Iga sportlasega muidugi sellist lisaprojekti käsile ei võta ning samas igaüks seda ei vajagi. Sellega kaasneb väga suur ajakulu, mis tuleb ka minu vabast ajast. Mainimata ei saa jätta ka seda, et peaaegu iga selline projekt nõuab ka rahalisi vahendeid, sest tasuta ei tee tööd ju keegi.

Kahjuks on meilgi Eestis treenereid, kes ennast teistest oluliselt targemaks peavad ning kes oma vaba aega sisustavad kolleegide tagarääkimisega. See on nii vastuvõetamatu mulle ning sellistest treeneritest hoian juba pikemat aega kaarega eemale. See ei puuduta ainult mind, vaid treenerite seltskonnas liikudes kuuled ikka ja jälle, kuidas üks või teine treener teist kollegi halvustab. See ei tohiks nii olla. Kui keegi aga mind halvustab ja see minu kõrvu jõuab, siis pead ma liiva alla ei peida ning oma arvamuse sellest teen antud isikule kindlasti ka selgeks.

Annan nüüd väikese ülevaate, mida viimastel kuudel üldse teinud oleme oma spordiklubi sportlastega. Kõik need asjad on mõeldud meie tublide noorte jaoks. Ühtegi neist asjadest ma tegema ei peaks, kogu selle aja võiksin suunata oma tegemistele ja teistele hobidele. Aga kuniks on kasvõi mõni noor sportlane, kes on minu silmis väärt seda pingutust, siis niikaua ma sellega ka tegelen. Ja praegu mõni selline noor on olemas ka!

Augusti alguses osalesin ma Tallinnas koolitusel, kus esines Jamaika sprinter Kerron Stewart. Stewart võitis 2008. aasta Pekingi Olümpiamängudelt 100 meetri jooksus hõbemedali ja 200 meetri jooksus pronksmedali. Tema 100 meetri jooksu isiklik rekord 10,75 kuulub kõigi aegade naiste edetabeli 10 parema tulemuse hulka. Lisaks on ta võitnud maaillmameistrivõistlustelt 6 medalit, millest kolm on kuldsed. Kokkuvõtvalt on tegu täieliku maailma tippjooksjaga, kes tänaseks on oma karjääri lõpetanud. Tallinnas pidas ta loengu ja andis näidistreeningu ning kõik see oli nii vägev ja innustav, et kohapeal tekkis meil ühe teise Pärnu treeneriga idee ta meile külla kutsuda, et seda spordipisikut meie noortesse süstida. Sest Kerroni üks peamisi ideid oligi see, et sportlasel peavad olema kõrged eesmärgid, suur töötahe ning treeningutel peab osalema järjepidevalt! Läbirääkimised Kerroniga õnnestusid ja 19.septembril esines ta loenguga Pärnu Ühisgümnaasiumis, millele järgnes näidistreening kergejõustikuhallis. Järgmisel päeval said mõned üksikud sportlased individuaalse treeningu temaga teha. Lihviti madalstardi ja jooksutehnikat. Ka minule oli see kogemus väga huvitav, sest sain Kerroniga lähemalt tuttavaks, transportisin teda staadioni hotelli ja kergejõustikuhalli vahet. Tegu on väga põneva inimesega, kelle nägemus trennitegemisest ühtib väga suurel määral minu enda omaga. Kokku osales kahepäevasel koolitusel 75 inimest (kellest 22 käivad minu trennis). Kas Kerroni sõnum noortele kohale ka jõudis, seda näitab vaid aeg!

13-15.septembril viibisime I grupiga Jõulumäel laagris. Lisaks võtsid laagrist osa mõned II grupi sportlased. Kokku oli sportlasi 23. Grupp kogunes pärast suvepuhkust ja enne rutiinseid treeninguid oli väga hea korra Jõulumäe metsade vahel kokku saada.

19.oktoobril esines Tartus aga tänavusel aastal Doha maailmameistrivõistlustel naiste teivashüppes kuldmedali võitnud Anzhelika Sidorova treener Svetlana Abramova. Ta pidas loengu, rääkides oma õpilase sportlaskarjäärist ning teekonnast tippu. Lisaks muidugi sellest, kuidas ja millistes tingimustes praegu treenitakse. Loengu järel oli näidistreening ehk teivashüppe algõpetus. Näidistreeningul tegeles ühe grupiga ka meie oma olümpiavõitja kümnevõistluses Erki Nool, kelle teivashüpperekord on 5.60. Meie sportlastest võttis üritusest osa Carlyn.

3.novembril toimus Tallinnas Eesti Kergejõustikuliidu sportlaskomisjoni poolt korraldatud basseinitreening. Kuna paljud sportlased maailmas on viinud osa oma treeningutest just basseini, siis pakkus see koolitus mulle väga suurt huvi. Koolituse viis läbi Eesti parim kõrgushüppaja Karl Lumi, kes puutus esimest korda sellise treeninguga kokku siis, kui kümnevõistluse maailmarekordiomanik Ashton Eaton Tallinnas käis 2013.aastal ning talle seda tutvustas. Treening toimus Kalev Spas ning meie sportlastest võtsid sealt osa Elisa ja Maria, treeningut vaatas toona tervislikel põhjustel pealt Ann Marii. Treening oli väga huvitav ning sealt sündis ka idee midagi sarnast Pärnus proovima hakata. Selleks saame nüüd tasuta kasutada Koidula ujulat. Üritame sellise treeningu seal läbi viia nüüd 1x nädalas ning selleks olen kokku pannud ka väikese grupi, kellega seda tegema hakkame. Gruppi kuuluvad Ann Marii, Elisa, Maria, Carlyn, Karl-Martin. Lisaks neile hakkan basseini treeningutesse kaasama ka teisi I grupi sportlasi. Ent üle 6 sportlase korraga treeningust osa ei võta. Treeningud hakkavad toimuma reeglina laupäeviti, aegajalt ka kolmapäeviti.

Kevadel algatasin projekti, milles teeme koostööd ühe teivashüppe treeneriga, kes annab nõu ja aitab tehnikat parandada meie teivashüppajatel. Nüüd oleme projektiga jätkanud ning kahel korral on Carlyn saanud teha juba hüppetreeninguid. Võimalik, et ühe sportlase asemel jätkab edaspidi selles projektis 2-3 sportlast, aga see veel selgub aja jooksul. Praegu on Carlyn osalenud seal üksinda, sest teda ootavad järgmisel suvel ees esimesed võimalikud tiitlivõistlused - U18 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlused. Sinna pääsemiseks on vaja aga meeletult tööd teha, sest normatiiv on kõrge ja kodune konkurents sel alal väga karm. Lisaks on teivashüppe puhul tegemist alaga, mille õppimine võtab väga kaua aega. Tegu on lihtsalt niivõrd keerulise alaga.

Et aga Carlyn on oma hüppamise ja tulemustega juba saanud eeskujuks ka noorematele, siis ühe korra sai temaga trenni teha ka II grupi sportlane Eliise, kes alles on alustanud teivashüppe õppimisega. Kuna Eliise puhul on tegu erakordselt pühendunud noore sportlasega, siis tuleb sellist pühendumist kindlasti tähele panna. Loodetavasti innustab Carlyn nooremaid ka edaspidi.

Käesoleval sügisel algatati veel üks projekt. Eesti Kergejõustikuliit algatas kahe aastase projekti Eesti noortekoondise kandidaatidele. Eesmärk on hinnata noorkergejõustiklaste tugi-liikumisaparaadi seisundit ja läbi selle aidata kaasa Eesti noortekoondiste kandidaatide kehalise võimekuse arendamisele, millega on võimalik ennetada vigastuste tekkimise ohtu.  Eesmärk on, et noorkergejõustiklased oleksid terved ja saaksid maksimaalselt hästi realiseerida ära enda potentsiaali sportlikus tegevuses.

Noortekoondise projekti käigus jälgitakse regulaarselt 2019 – 2021. aasta noorte tiitlivõistlustele kandideerivate, 2002 – 2004. aastal sündinud noorkergejõustiklaste tervislikku seisundit FMS testi (funktsionaalsete liigutuste analüüs) alusel, selgitades noorsportlaste tugi-liikumisaparaadi seisundi mobiilsust, tasakaalu ning fundamentaalseid liigutusoskusi, lihasseisundit, koos töövõime- ja terviseuuringutega. Igale noorele lähenetakse personaalselt, vajadusel koostatakse kogenud füsioterapeutide poolt individuaalsed harjutuskavad tugi– liikumisaparaadi seisundi parandamiseks ning vigastuste ennetamiseks, mis on aluseks igapäevase treeningtegevuse  efektiivseks läbiviimiseks.

Kokku valis Eesti Kergejõustikuliit projekti 31 sportlast, kellest 3 Pärnu sportlast loobus mingil kummalisel põhjusel (mitte Altiuse sportlased). Meie sportlastest valiti projekti Ann Marii ja Carlyn. Kõigepealt käisime tüdrukutega Tallinnas, kus tehti neile FMS test, anti soovitusi, milliseid harjutusi tegema peaks ning millele tähelepanu peaks pöörama. Ning seejärel toimus 8-10.novembrini Tallinnas kõikidele projektis osalevatele sportlastele laager. 

Laagris toimusid ühistreeningud Ksenia Baltaga, Rasmus Mägi ja Grit Šadeikoga. Toimus akrobaatika treening, füsioterapeudi poolt läbiviidud treening, lisaks mõned loengud. Projekti raames toimub järgmine üritus kevadel 2020.

Pärnus on tulemas mitmeid võistlusi, mida me korraldame. Esiteks TV10 Olümpiastardi võistlussari, mis alustab oma 49.hooaega juba esmaspäeval, 2.detsembril meie kergejõustikuhallis. Sealt võtavad osa 2006-2011 sündinud sportlased. Kokku on tulemas 5 etappi millest 3 toimuvad detsember-aprill kergejõustikuhallis ning 2 etappi Rannastaadionil mai ja juunikuus.

Detsembri keskel on tulemas traditsiooniline jõuluvõistlus Spordikooli noortele. Täpne kuupäev selgub juba lähipäevadel ja sellest annan siin lehel kohe ka teada. Kavas on 60 meetri jooks, kaugushüpe, 150/300 meetri jooksud. Vanuseklasse on 3: U14 klassis võistlevad 2006-2007 sündinud noored, U12 klassis 2008-2009 sündinud noored ja U10 klassis 2010 ja nooremad sportlased. Paremaid ootavad medalid, diplomid, maiustused!

28.detsembril toimub meie spordiklubi ja üldse linna suurim kergejõustikuvõistlus - 12.Karel Leetsari mälestusvõistlus. Sinna ootan kindlasti võistlema kõikide gruppide sportlasi, sest seda võistlust olen südame ja hingega korraldanud juba 2009.aastast. Hoidke kindlasti silm peal võistluste Facebooki lehel: https://www.facebook.com/leetsarimemoriaal/ . Rohkem infot tuleb ka siia lehele üsna pea!

Seejärel käivitub juba suure hooga Eesti kergejõustikukalender ning hakkame sõitma teistesse Eesti linnadesse.

Aprillis on tulemas traditsiooniline treeninglaager välisriigis. Hetkel tegelen juba ka sellega ning aprillis veedavad üle 10 sportlase 2 nädalat soojas kliimas, et paremini valmistuda suviseks võistlushooajaks.

Nii et tegemisi meil jagub!