Peagi saab meie blogi eluiga 10 aastaseks. Algselt oli see mõeldud minu vanemale treeninggrupile, kellele soovisin kiiresti informatsiooni jagada. Peagi kujunes see välja kõikide minu treeninggruppide koduleheks, kuhu ilmus pidevalt informatsiooni treeningute, võistluste ja laagrite kohta. Mingil hetkel hakkasin siia aegajalt postitama ka omi mõtteid erinevatel teemadel. Kui alguses lugesid seda lehekülge ainult meie sportlased, siis nüüd teevad seda ka paljud lapsevanemad, ent minu suureks üllatuseks on lugejaid ka mujalt Eestist. Lehekülge külastavad teised treenerid, kohtunikud, võistluste korraldajad, teiste spordiklubide sportlaste lapsevanemad. Seega kasvab ka minu vastutus selle ees, millest siin lehel juttu teha.
Tänasele postitusele järgneb peagi ka teine pool, mis ei ole küll kuigi ilus, ent mis on mul mõtetes olnud juba kevadest saati. Saabumas on aga see päev, kui räägin ühest kõige inetumast juhtumist minu treenerikarjääri jooksul, millest siiani on paljud vaid sosistanud. Räägin asjadest nii nagu nad on, mitte nii nagu mõni osapool on sellest jutte liikvele lasknud minna. Ent lasen mõtetel end veel õige pisut koguda ja alustan seega täna hoopis postitiivselt. Vaatame üle, kuidas minu tublid 81 noort kergejõustiklast on alustanud uut hooaega!
Head lugemist!
III treeninggrupp koosneb kõige noorematest sportlastest ning neid on mul palju. Grupp alustas treeningutega septembri alguses ning trenne oleme läbi viinud rannastaadionil ja selle harjutusväljakul, rannas liival, staadioni siseruumides ning nüüd oleme omadega kolinud kergejõustikuhalli, kus harjutame kuni kevad meid taas välja lubab. Treeninggrupp on väga vahva. Tublidele vanadele olijatele on lisandunud uusi ja väga andekaid ja tublisid noori sportlasi. Grupis on palju sportlasi, kes on treeningutest osa võtnud väga suure kohusetundega ning puudumisi on väga vähe. Selle treeninggrupi treeninguid iseloomustan sõnaga FUN. Lastel peab lõbus olema ja laps peab hea tujuga koju ära minema pärast trenni. Kui mul see õnnestub, siis ongi juba selle treeninggrupi tegevus edukas. Kui nüüd lisaks tulevad mõned väga head sportlikud tulemused ka esile, siis see on ainult boonuseks. Tahan esile tõsta sellest treeningrupist teatud sportlasi ja lapsi, kes on väga silma paistnud püüdlikkuse ja kohusetundega ning kellel on puudumisi kogunenud väga vähe: Eliise, Maribel, Sander, Mia Elise, Rebeka, Johanna, Martha, Rihard, Martiina, Robin, Emiliya, Kert!
II treeninggruppi pean vaata et veelgi enam kiitma. Ütlen kohe otse välja, et nii vägevat II treeninggruppi kui praegu, ei ole mul 11 aasta jooksul veel olnudki. Siin on juba sportlasi, kes tahavad võistlustele minna ja seal väga häid tulemusi teha. Grupis on noori, kes on juba sünnipäraselt andekad ning nendega töötamine on tõeline nauding. Ent siin grupis on ka noori, kes vaikselt ja tasakesi on arenenud ja end avanud. Nii mõnigi noor selles grupis on mind tõeliselt üllatanud sel aastal. Suvega on palju muutunud ja seda heas mõttes! Grupis on väga mõnus aura!
II treeninggrupp on samuti oma treeninguid teinud rannastaadionil ja selle harjutusväljakul, lisaks staadioni siseruumides ja rannas. Nüüd oleme ka selle grupiga kolinud kergejõustikuhalli. Sellel on aga oma põhjus. Tänavune sügis on äärmiselt vihmane ning treenimine välitingimustes on nii noortele veel keeruline. Staadionil saaks ju teha küll treeninguid, ent kui vihma poole trenni pealt tugevalt sadama hakkab, pole meil seal kuhugi varju minna, sest siseruumidesse seda gruppi ei lasta, kuna seal on ees teised trennid, kes minu hinnangul seal olema nendel kellaaegadel ei peaks. Seega otsustasin kolida halli, et treeningute kvaliteet ei langeks hüppeliselt. Sel nädalal jooksis see grupp esmakordselt ka 30 meetri jooksu lendlähtest ning tüdrukutest püstitasid isikliku rekordi Carlyn (3,59) ja Kätlin (3,68). Carlyn peab veel vaid 2 sajandikku rekordit parandama, et minu õpilaste edetabelisse sisse mahtuda. Agneta jooksis esmakordselt alla 4 sekundi (3,96). Veel tulemusi, mis väärivad ära märkimist: Iiris 4,27; Martha-Liset 4,09; Mirtel 4,12; Kertu 3,84; Andry 3,53; Karolin 4,18; Greete-Liis 4,03; Tristan 4,21; Georg 4,10; Karl-Martin 3,40; Laur 4,18. Need ajad vaatame paari kuu pärast kindlasti üle. Usun, et kõik on selleks ajaks oma tulemust veelgi parandanud.
Tüdrukute edetabel
1. Ann Marii Kivikas 3,35 (joostud Lasnamäe hallis, meie hallis on parim aeg 3,40)
2. Anete Siman 3,36
3. Elisa Annamaa 3,50
4-5. Inger-Helene Värat, Ethel Silla 3,51
6-7. Carol Annuk, Ramona Metsäranta 3,53
8. Miina Sepling 3,55
9. Brigita Viik 3,56
10. Triin Tiismaa 3,57
Sellest grupist tahan samuti kiita teatud sportlasi, kes puuduvad treeningutelt üliharva või ei puudu üldse. Lisaks teevad nad trenni suure isu ja lustiga. On kohe näha, et nad tahavad trenni teha! Seega kiidan: Karl-Martin, Emma, Martha-Liset, Kätlin, Carlyn, Mirtel, Iiris, Karolin, Greete-Liis, Tristan, Henri. Sügisest liitusid meie treeninggrupiga Kertu ja Hanno, kes seni tegid trenni ainult Vändras. Nüüd teevad nad kahel päeval nädalas Pärnus trenni, teised trennid teevad nad endiselt Vändras. Kertu on siiani rohkem trennis käinud ja seetõttu on temast juba parem ettekujutus mul tekkinud. Kindel on aga see, et mõlemad noored on väga andekad ja lootustandvad noored, kes võivad teha väga suuri tegusid. Näen nende nõrku kohti ja nendega tegelemiseks peavad nad hakkama saama sellega, et nädalas vähemalt 2 trenni Pärnus teevad. Nendega on vaja just tehniliselt palju tööd teha ja nädalas korra on ilmselgelt selleks vähe. Loodan, et noortel on motivatsioon ja tahtmine niivõrd suur, et peavad need pikad sõidud Pärnu ja Vändra vahel vastu. Eeskuju ei ole vaja ju kaugelt otsida - Karl-Martin ja Greete-Liis käivad nädalas kolmel korral trennis Kilingi-Nõmmest (kui täpne olla, siis isegi kaugemalt!). Vaja on seega lihtsalt palju tahtmist!
Ja jõuame meie kõige edukamate sportlaste juurde, kes treenivad I grupis. Sellel treeninggrupil oli väga pikk suvine võistlushooaeg ja seetõttu algas sügisene ettevalmistus pisut hiljem kui teistel. Treeninguid oleme läbi viinud rannastaadionil ja harjutusväljakul, rannas ning staadioni jõusaalis ja sisejooksurajal. Lisaks on treeningud toimunud kergejõustikuhallis (väga vähesel määral) ja raeküla terviseradadel, kus toimub meil igal reedel trenn. Siin grupis käivad pooled sellised noored, kes tahavad spordis kuhugi jõuda ja midagi saavutada ning teine pool, kes pigem veedab teistega aega ja käib treeningutel rohkem ajaviiteks. Nii see paraku on. Olen otsustanud oluliselt rohkem sellest sügisest panustada neisse, kes kuuluvad sinna esimesse poolde.
Meie kõige kiirem tüdruk Ann Marii käis septembri lõpus planeeritud põlve operatsioonil. Olime sellest lõikusest teadlikud juba kevadel ja otsustasime selle just nüüd ära teha, mõeldes järgmistele aastatele. Ann Marii on kosunud väga hästi ja alles mõned päevad tagasi võeti ta haavast välja niidid. Lisaks käis ta Tallinnas arsti vastuvõtul, kes jäi samuti nähtuga väga rahule. Väga väga oluline on nüüd see, kuidas Ann Marii oma taastusravile rõhku pöörab. Tahtsin lõikusest taastumisele väga suurt tähelepanu pöörata ning seetõttu käisime enne operatsiooni Tallinnas Eesti ühe parima füsioterapeudi Risto Jamnesi vastuvõtul. Tema koostas harjutusvara, mida Ann Marii nüüd väga pingsalt täitma peab. Kui edukalt see tal õnnestub, selgub järgmise poole aasta jooksul, mil on näha, kui tõsiselt ta neid harjutusi tegi. Sörkima tohib Ann Marii hakata novembris. Millal taas kiiresti jooksma saab hakata, näeme juba jooksvalt. Suure tõenäosusega jätame talvise võistlushooaja vahele, et täielikult suveks terveks ja vormi saada.
See treeninggrupp teeb trenni õues ja igasuguse ilmaga. Sest ka võistlustel ei saa me valida ilma. Kui praegu vihma ja tuulega trenni väljas ei tee, ei ole meie sportlased järgmisel suvel võimelised kehvema ilma korral kuidagi võistlema. Igasugune pisiasi (vihm, tuul, madal temperatuur jne) viib kohe endast välja ja paneb enda võimetes kahtlema. Olen seda korduvalt näinud nende pealt, kes sügisel palju puuduvad treeningutelt. Õnneks on ka neid, kes ei jäta treeninguid vahele kehvemate ilmade korral.
Sellest grupist tahan väga kiita järgmisi sportlasi: Jakob, Kristo, Mikk, Herman, Elisa, Anete, Vanessa. Lootust annab ka Tormi tegutsemine, kes on kindlasti astunud selles osas sammu edasi, ent järgmine samm ootab kiiremas korras samuti astumist. Teiste tegemiste kohta on mul väiksemaid või suuremaid etteheiteid. Kui aga järjekindlalt ja pidevalt puudutakse trennidest, mis toimuvad raeküla metsas või rannas vihma ja tuulega, tuleks endalt küsida, miks ma siin trennis üldse käin ja kas ei oleks paremaid võimalusi oma vaba aja veetmiseks? Sest neid sportlasi, kellega neid probleeme üldse ei oleks, on II treeninggrupis piisavalt ja nende ületoomine esimesse gruppi hakkab üha enam ja enam tõenäoliseks muutuma, kui asjad ei parane osadel noortel.
I treeninggrupp teeb oma treeningud välitingimustes kindlasti ka järgmise 2 nädala jooksul! Sisetingimustesse me veel niipea ei koli! Järgmised 2 nädalat on seega ka katseaeg osadele, kes peavad nüüd tõestama, kas nendega saab arvestada ka edaspidi või tuleb ette võtta tõsisemaid muudatusi.
Palju huvitavat ja väljakutsuvat on juhtunud ka minu kui treeneri elus. Augusti lõpus veetsin ma nädal aega Saksamaal Mainziz ja Frankfurtis, kus toimus rahvusvahelise kergejõustikuliidu IAAF-i Youth Coach koolitus (noortekoondise treeneri). Reis oli väga huvitav, hariv ja mõtlemapanev. Päevad algasid Saksamaal 8 ajal hommikul ja lõppesid reeglina 20 ajal õhtul. Oli palju teoreetilisi loenguid, ent ka praktilisi näidistreeninguid. Oli grupitöid ja iseseisvaid töid. Iga osaleja pidi lõpus tegema ettekande ühest oma sportlasest, kellel on eesmärk võistelda järgmisel suvel U18 Euroopa meistrivõistlustel Ungaris. Et koolitus edukalt läbida, tuleb veel kodus järgmise 9 jooksul ära teha üks suur töö ning see koolituse korraldajale saata. Täpsemalt esitan ülevaate Saksamaa reisist ja koolitusest 10-11.novembril Eesti treenerite aastakonverentsil. Seejärel on ka teistel huvilistel võimalik antud ettekannet näha.
Iga osaleja pidi kogu koolituse vältel kandma nimesilti. Osalesid treenerid Inglismaalt, Saksamaalt, Küproselt, Serbiast, Soomest, Taanist, Itaaliast, Rootsist, Hispaaniast ja paljudest teistest riikidest.
Kõige rohkem toimusid loengud Mainzi spordikoolis, mille kõrval oli täismõõtmetes staadion ning mille kõrval kulges 400 meetri pikkune saepurujooksurada. Suurepärane lahendus, mille sarnast nägin aastaid tagasi ka ühel Belgia staadionil!
Saksa väikelinn Oppenheim. Sinna viidi meid ekskursioonile ja õhtust sööma. Oppenheimis asuvad Saksamaa ühed suurimad viinamarja istandused.
Frankfurt - ametliku nimetusega Sports Boarding School. Saksamaa spordi edu üks suuremaid saladusi. Koolis tegeletakse mitmete spordialadega - korvpall, jalgpall, käsipall, kergejõustik, lauatennis, ujumine. Koolis õpib ligi 1250 sportlast. Kooli sisseastumine toimub kehaliste testide alusel (hüpped, jooksud jne). Ja selliseid koole on Saksamaal veel. Pilt on tehtud koolis ühes laboris, kus testitakse sportlasi. Laual selili on Soome treener, kes otsustas end proovile panna.
Külastasime ka Saksamaa kergejõustikuliitu, kus tehti mitu ettekannet. Sisse astudes avanes vaade nende hetke ühele suurimale staarile, odaviskajale Thomas Röhlerile.
Saksamaa kergejõustikuliidu uksel võttis meid vastu 2009.aasta kergejõustiku maailmameistrivõistluste maskott. Võistlused toimusid toona Saksamaal, Berliinis.
Saksamaa kergejõustikuliidu konverentsiruum
Septembri lõpus olin taas aktiivne, kui esinesin Tartus ettekandega Jakobi arengust ja teekonnast spordis. Lisaks viisin Jakobi ja Carlyniga läbi näidistreeningu tõkkejooksu õpetamise kohta. Esitused õnnestusid edukalt ja seega õnnestus mul treeneri kutsekvalifikatsioonitaset tõsta (oli EKR 5, nüüd on EKR 6). Eestis on veel vaid EKR 7 treenereid, kõrgema kategooria omi enam mitte.
Spordiklubi Altiuse noored jätkavad seega vapralt ja sportlikult!
